Mont Blanc

See artikkel räägib mäest. Priit Tenderi joonisfilmi kohta vaata Mont Blanc (film).

Mont Blanc (itaalia keeles Monte Bianco 'valge mägi') on Euroopa, Euroopa Liidu ja Alpide kõrgeim, 4810 m kõrgune mägi.

Kui Elbrus arvata Euroopa ja Aasia piirile, siis ei ole Mont Blanc Euroopa kõrgeim tipp.

Mont Blanc asub Alpides Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi piiril. Kõrgeim tipp (4808 m) on Prantsusmaa väitel Prantsusmaal, Itaalia väitel Prantsusmaa ja Itaalia piiril. Mäetippu katab igilumi ja sellest tuleb ka mäe nimi. Suurim mäelt langev liustik Mer de Glace ('jäämeri') on 14 km pikk.

Mont Blanci kõrgus muutub ajas. See oli 2007. aastal 4810,9 meetrit, 2004. aastal 4807,5 m, 2001. aastal 4810,4 m ja 1984. aastal 4807 m. Kaljupind kerkib seal 4792 meetri kõrgusele ja see on enam-vähem muutumatu, kuid seda katva lumekihi paksus muutub rohkem.

Alates Prantsuse revolutsioonist on mäe riikliku kuuluvuse üle vaieldud. Enne kuulus mägi Sardiinia kuningriiki, kuni 15. mail 1796 sõlmiti uus piirileping, millega Sardiinia pidi Prantsusmaale loovutama Savoia ja Nizza. Sõlmiti uus piirileping, mille artiklis 4 oli kirjas: "Piiriks Sardiinia kuningriigi ja Prantsusmaa vabariigi vahel määratakse joon, mis kulgeb mööda kõige kõrgemaid punkte Piemontes mööda mäetippe ja teisi järgnevalt loetletud kohti, samuti nende vahele jäävaid tippe ...". Sätestati, et piir peab olema kogu ulatuses nähtav nii Prantsusmaa linnast Grenoble'ist kui Itaalia linnast Courmayeurist. Mont Blanc ei ole Courmayeurist nähtav, sest madalamad tipud varjavad selle ära, ja see andis Prantsusmaale alust väita, et Mont Blanc kuulub üksipäini neile. Piirileping oli vastuoluline, sest Alpidesse pole üldse võimalik teha sellist Prantsusmaa–Itaalia piiri, mis oleks täies ulatuses nii Grenoble'ist kui Courmayeurist nähtav. Pealegi ei kuulu Alpid nende mäestike hulka, kus väljend "mööda kõige kõrgemaid punkte" oleks üheselt mõistetav. 1796. aasta leping on tänapäeval õigustühine, sest on asendatud hilisemate lepingutega. Viimased piirilepingud sõlmiti 1947. ja 1963. aastal ning piirikomisjoni kuulusid nii itaallased kui prantslased, kuid Mont Blanci kuuluvusest läksid ka need komisjonid mööda.

Esimesena tõusid Mont Blanci tippu 1786 Michel Gabriel Paccard ja Jacques Balmat ning seda peetakse alpinismi alguseks. Esimese naisena käis tipus Marie Paradis 1808. 1886 ronis mäe otsa Theodore Roosevelt, 1890 Achille Ratti, pärastine paavst Pius XI. 1960 maandus mäetipuplatoole lendur Henri Giraud, kuigi mäetipuplatoo on kõigest 30 meetrit pikk. 1990 tõusis mäetippu šveitslane Pierre-André Gobet, alustades Chamonix'st ning jõudes sinna tagasi 5 tunni, 10 minuti ja 14 sekundi pärast – see püsib tänini maailmarekordina.

Tänapäeval käib mäe otsas 20 tuhat inimest aastas. Treenitud ja kõrgusega harjunud inimesele peetakse tõusu Mont Blanci otsa lihtsaks, kuigi aeganõudvaks. Sellegipoolest saab igal aastal mäel surma hulk inimesi. Kõige rohkem, tosinajao väljakutseid, saab kohalik päästeamet augusti nädalavahetustel, sest siis ronib mäel kõige rohkem inimesi.

Aklimatiseerumiseks on vaja vähemalt üks päev mäe jalamil veeta, muidu võib inimest mäe otsas tabada mägihaigus.

Mäe tähtsuse tõttu on sellel vahel korraldatud veidraid üritusi. 6. juunil 2007 vahistati taani kunstnik Marco Evaristti katse eest Mont Blanc punaseks värvida. Ta lasti vabaks ning 8. juunil kattis ta mäetipu punase kangaga ja heiskas 6,1 meetri kõrguse lipu kirjaga "Roosa osariik". 13. septembril 2007 viis 20 inimesest koosnev rühm mäetippu tünnisauna.

1891. aastal tahtis akadeemik Pierre Janssen lasta Mont Blanci tippu observatooriumi rajada. Gustave Eiffel nõustus projektiga tingimusel, et ta leiab kindla pinnase, mille külge hoone kinnitada. Ta kaevas 15 meetrit, kuid ei jõudnud jääkihist läbi ja loobus. Sellegipoolest laskis Janssen observatooriumi ehitada. See valmis 1893 ja oli kinnitatud sügavale jäässe. Kohe sama aasta jaanuaris mõõdeti temperatuur –43 °C, millest külmemat pole Mont Blanci tipus mõõdetud. 1906 hakkas mäe tipus jää liikuma ja observatoorium vajus järjest enam kaldu. 1907. aastal Janssen suri. 1909 muutus kalle nii suureks, et observatoorium tuli maha jätta. Lõpuks varises see ümber. Aeg-ajalt on mäe otsas mõõdetud ka plusskraade, kuid jääpinna temperatuur jääb alati miinuspoolele, nii et sula seal ei esine.

Mäge läbib 11,6 km pikkune maanteetunnel.

Kahel korral, 1950. ja 1966. aastal, on Mont Blancil toimunud lennuõnnetus. Mõlemal juhul sõitis mäe otsa Air India lennuk, mille piloot oli lähenemas Genfi lennuväljale, kuid hindas lennuki kõrgust ja asukohta valesti, ehkki lennujaama radarid teatasid piloodile lennuki õige asukoha. Mõlemal juhul hukkusid kõik lennukis viibinud, vastavalt 48 ja 117 inimest.

Mont Blanc on turismi-, alpinismi- ja talispordipiirkond.