(1)

Igal liidu kodanikul on põhiõigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2004/38/EÜ (3) on sätestatud üksikasjalikud normid kõnealuse õiguse kasutamiseks.

(2)

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor kuulutas 30. jaanuaril 2020 koroonaviiruse haigust 2019 (COVID-19) põhjustava raskekujulise ägeda respiratoorse sündroomi koroonaviiruse-2 (SARS-CoV-2) ülemaailmse puhangu rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks. 11. märtsil 2020 andis WHO hinnangu, milles COVID-19 iseloomustatakse kui pandeemiat.

(3)

Selleks et SARS-CoV-2 levikut pidurdada, on liikmesriigid võtnud teatavaid meetmeid, mis on mõjutanud liidu kodanike õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, nagu riiki sisenemise piirangud või piiriülestele reisijatele kehtestatud nõue jääda karantiini või eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test.

(4)

Nõukogu võttis 13. oktoobril 2020 vastu soovituse (EL) 2020/1475 (4), milles võeti kasutusele koordineeritud lähenemisviis, et piirata vaba liikumist COVID-19 pandeemiale reageerimisel järgmistes põhivaldkondades: ühiste kriteeriumide ja künniste kohaldamine otsuste tegemisel selle kohta, kas kehtestada vaba liikumise piirangud; SARS-CoV-2 edasikandumise riski piirkondade kaardistamine kokkulepitud värvikoodide alusel ning koordineeritud lähenemisviis sobivatele meetmetele, mida võib kohaldada riskipiirkonda või sealt välja reisivate isikute suhtes ja mis sõltuvad SARS-CoV-2 edasikandumise riski tasemest nendes piirkondades. Soovituses on rõhutatud, et võttes arvesse soovituse punktis 19 loetletud nende reisijate, kes täidavad olulist ülesannet või kelle reisimine on hädavajalik, ning piirialadel elavate iga päev või sageli töö, ettevõtluse, hariduse omandamise, pereelu, arstiabi või lähedase eest hoolitsemise tõttu piiri ületavate isikute erilist olukorda, kelle elu piirangud eriti palju mõjutavad, eelkõige nende isikute olukorda, kes täidavad kriitilise tähtsusega ülesandeid või kes on olulised elutähtsa taristu jaoks, ei tuleks neile COVID-19 pandeemiast tingitud reisipiiranguid üldiselt kohaldada.

(5)

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) avaldab soovituses (EL) 2020/1475 kehtestatud kriteeriumide ja künniste põhjal igal nädalal liikmesriikide kaardi piirkondade kaupa esitatud andmetega COVID-19 teatatud juhtumite, testimise ja positiivsete testitulemuste määra kohta, et toetada liikmesriike otsuste tegemisel.

(6)

Kooskõlas liidu õigusega võivad liikmesriigid rahvatervise kaitse eesmärgil piirata vaba liikumise põhiõigust. Kõik SARS-CoV-2 leviku pidurdamiseks kehtestatud piirangud isikute vabale liikumisele liidus peaksid põhinema konkreetsel ja piiritletud avalikul huvil, nimelt rahvatervise kaitsel, nagu on rõhutatud soovituses (EL) 2020/1475. Neid piiranguid tuleb kohaldada kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, eelkõige proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõttega. Seega peaksid võetud meetmed olema ulatuselt ja kestuselt rangelt piiratud, kooskõlas püüdlustega taastada liidus vaba liikumine, ning need ei tohiks minna kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik rahvatervise kaitseks. Lisaks peaksid sellised meetmed olema kooskõlas meetmetega, mida liit on võtnud kaupade ja esmatähtsate teenuste sujuva vaba liikumise tagamiseks siseturul, sealhulgas meditsiinitarvete ning meditsiini- ja tervishoiutöötajate vaba liikumise tagamiseks rohelise koridori piiriületuspunktide kaudu, millele on osutatud komisjoni 23. märtsi 2020. aasta teatises „Rohelise transpordikoridori rakendamise kohta piirihaldusmeetmeid käsitlevate suuniste alusel, et kaitsta inimeste tervist ning tagada kaupade ja esmatähtsate teenuste kättesaadavus“.

(7)

Inimestel, kes on vaktsineeritud või kellele on hiljuti tehtud COVID-19 test, mille tulemus oli negatiivne, ja neil, kes on viimase kuue kuu jooksul COVID-19-st tervenenud, näib praeguste, veel kujunemisjärgus teadusliku tõendusmaterjali põhjal olevat väiksem oht nakatada teisi SARS-CoV-2 viirusega. Nende isikute vaba liikumist, kes usaldusväärse teadusliku tõendusmaterjali põhjal ei ohusta oluliselt rahvatervist, näiteks kuna nad on immuunsed SARS-CoV-2 vastu ega saa viirust edasi kanda, ei tohiks piirata, sest see ei oleks rahvatervise kaitse eesmärgi saavutamiseks vajalik piirang. Kui epidemioloogiline olukord seda võimaldab, ei tohiks nende isikute suhtes kohaldada COVID-19 pandeemiaga seotud täiendavaid vaba liikumise piiranguid, nagu reisieelne või -järgne testimine SARS-CoV-2 nakkuse suhtes või reisijärgne karantiin või eneseisolatsioon, välja arvatud juhul, kui sellised täiendavad piirangud on uusima kättesaadava teadusliku tõendusmaterjali põhjal ja lähtuvalt ettevaatuspõhimõttest vajalikud ja proportsionaalsed rahvatervise kaitseks ning mittediskrimineerivad.

(8)

Paljud liikmesriigid on hakanud välja andma või kavatsevad välja anda COVID-19 vastu vaktsineerimise tõendeid. Et selliseid vaktsineerimistõendeid saaks tulemuslikult kasutada piiriülestes olukordades, kui liidu kodanikud kasutavad oma vaba liikumise õigust, peavad need aga olema täielikult koostalitlusvõimelised, ühilduvad, turvalised ja kontrollitavad. Liikmesriigid vajavad ühist käsitust vaktsineerimistõendite sisu, vormingu, põhimõtete, tehniliste standardite ja turvalisuse taseme kohta.

(9)

Kui SARS-CoV-2 leviku pidurdamiseks võetakse ühepoolseid meetmeid, võivad need põhjustada märkimisväärseid häireid vaba liikumise õiguse kasutamises ning takistada siseturu, sealhulgas turismisektori korralikku toimimist, sest liikmesriikide ametiasutused ja reisijateveo teenuse osutajad, nagu lennu-, raudteeveo-, bussiveo- ja veetranspordiettevõtjad, võivad kokku puutuda arvukates erinevates vormingutes dokumentidega isikute COVID-19 vastu vaktsineerimise, testitulemuste ja läbipõdemise kohta.

(10)

Euroopa Parlament nõudis oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsioonis ELi säästva turismi strateegia väljatöötamise kohta, et kogu liidus loodaks ühtlustatud käsitus turismile, rakendades ohutu reisimise ühiseid kriteeriume koos liidu terviseohutuse protokolliga testimis- ja karantiininõuete kohta, ühist vaktsineerimistõendit, kui on tekkinud piisavalt teaduslikku tõendusmaterjali selle kohta, et vaktsineeritud isikud SARS-CoV-2 edasi ei kanna, ning vaktsineerimistoimingute vastastikust tunnustamist.

(11)

Euroopa Ülemkogu liikmed kutsusid oma 25. märtsi 2021. aasta avalduses üles alustama ettevalmistusi ühise käsituse väljatöötamiseks vaba liikumise piirangute järkjärguliseks kaotamiseks, et tagada jõupingutuste koordineerimine, kui epidemioloogiline olukord võimaldaks kehtivate meetmete leevendamist, ning kiiremas korras jätkama tööd koostalitlusvõimeliste ja mittediskrimineerivate COVID-19 digitõendite kasutuselevõtmiseks.

(12)

Selleks et hõlbustada liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õiguse kasutamist, tuleks kehtestada COVID-19 vastu vaktsineerimist, testimist ja läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite (edaspidi „ELi digitaalne COVID-tõend“), väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise ühine raamistik. Selline ühine raamistik peaks olema siduv ja kõigis liikmesriikides vahetult kohaldatav. See peaks teaduslikule tõendusmaterjalile tuginedes hõlbustama, kus võimalik, liikmesriikide poolt piirangute järkjärgulist kaotamist kooskõlastatud viisil, võttes arvesse piirangute kaotamist nende enda territooriumil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/954 (5) laiendatakse ühist raamistikku kolmandate riikide kodanikele, kes seaduslikult viibivad või elavad sisepiirikontrollita Schengeni alal, ning seda kohaldatakse Schengeni acquis’ alusel, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399 (6) sätestatud sisepiiride ületamise erinormide kohaldamist. Vaba liikumise hõlbustamine on üks peamisi eeltingimusi, mis võimaldab alustada majanduse taastamist.

(13)

Kuigi käesolev määrus ei piira liikmesriikide pädevust kehtestada kooskõlas liidu õigusega piiranguid vabale liikumisele SARS-CoV-2 leviku piiramiseks, peaks see aitama hõlbustada selliste piirangute järkjärgulist kaotamist seal, kus võimalik, kooskõlastatud viisil kooskõlas soovitusega (EL) 2020/1475. Sellistest piirangutest võiks lähtuvalt ettevaatuspõhimõttest loobuda eeskätt vaktsineeritud isikute suhtes, sedamööda kuidas COVID-19 vastu vaktsineerimise mõju kohta koguneb üha rohkem teaduslikku tõendusmaterjali, mis üha järjekindlamalt näitab, et vaktsineerimine katkestab nakkusahela.

(14)

Käesolev määrus on mõeldud hõlbustama proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamist vaba liikumise piirangutele COVID-19 pandeemia ajal, püüdes samal ajal tagada rahvatervise kõrgel tasemel kaitse. Seda ei tuleks käsitada COVID-19 pandeemia ajal vaba liikumise või muude põhiõiguste piirangute kehtestamise hõlbustamise või soodustamisena, arvestades nende kahjulikku mõju liidu kodanikele ja ettevõtetele. ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite kontrollimine ei tohiks kaasa tuua täiendavaid piiranguid liidusisesele liikumisvabadusele ega Schengeni alal reisimisele. Soovituses (EL) 2020/1475 osutatud erandeid COVID-19 pandeemia ajal kehtestatud vaba liikumise piirangutest tuleks jätkuvalt kohaldada ning arvesse tuleks võtta selliste piiriüleste kogukondade eriolukorda, keda kõnealused piirangud on eriti mõjutanud. Samal ajal on ELi digitaalse COVID-tõendi raamistik mõeldud tagama, et koostalitlusvõimelise tõendi võivad saada ka reisijad, kes täidavad elutähtsat ülesannet või kelle reisimine on hädavajalik.

(15)

Koostalitlusvõimeliste COVID-19 tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise ühise käsituse kehtestamine põhineb vastastikusel usaldusel. Võltsitud COVID-19 tõendite kasutamisel võib olla märkimisväärne oht rahvatervisele. Liikmesriigi ametiasutused vajavad kindlust, et teise liikmesriigi välja antud tõendile kantud teave on usaldusväärne, et tõend ei ole võltsitud, et see kuulub isikule, kes tõendi esitab, ja et igaühel, kes tõendit kontrollib, on juurdepääs ainult minimaalselt vajalikule teabele.

(16)

Europol väljastas 1. veebruaril 2021 varajase hoiatuse teatise COVID-19 testi negatiivset tulemust kinnitavate võltsitud tõendite ebaseadusliku müügi kohta. Kuna tehnoloogilised vahendid, nagu kõrgresolutsiooniga printerid ja kujundusprogrammide tarkvara, on kättesaadavad ja kergesti juurdepääsetavad, saavad petturid valmistada väga hea kvaliteediga võltsitud COVID-19 tõendeid. Teatatud on võltsitud COVID-19 testi tõendite ebaseadusliku müügi juhtumitest, milles osalevad organiseerunud võltsingutega tegelevad rühmitused ja omakasupüüdlikud üksikisikud, kes müüvad võltsitud COVID-19 tõendeid nii internetis kui väljaspool seda.

(17)

Tähtis on teha kättesaadavaks piisavalt vahendeid, et käesolevat määrust rakendada, ning ennetada, avastada ja uurida ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite väljaandmise ja kasutamisega seotud kelmusi, pettusi ja ebaseaduslikke tavu ning esitada neis süüdistusi.

(18)

Selleks et tagada koostalitlusvõime ja võrdne juurdepääs ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavatele tõenditele kõigi liidu kodanike jaoks, sealhulgas keerulises olukorras isikute jaoks, nagu puuetega inimesed, ja isikute jaoks, kellel juurdepääs digitehnoloogiale on piiratud, peaksid liikmesriigid sellised tõendid välja andma kas digitaalselt või paberil või mõlemal kujul. Tulevastel tõendi omajatel peaks olema õigus saada tõend nende valitud kujul. See võimaldaks neil taotleda tõendi paberkoopiat või saada see digiformaadis, et säilitada ja kuvada tõendit kaasaskantavas seadmes, või mõlemat. Tõendil peaks olema koostalitlusvõimeline digiloetav vöötkood, mis annab juurdepääsu ainult tõendi seisukohast olulistele andmetele. Liikmesriigid peaksid tagama tõendi ehtsuse, kehtivuse ja tervikluse e-templi abil. Et tagada kõrgel tasemel usaldus tõendite ehtsuse, kehtivuse ja tervikluse suhtes, peaksid liikmesriigid võimaluse korral seadma prioriteediks täiustatud e-templite kasutamise, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (7) artikli 3 punktis 26. Tõendil olev teave tuleks esitada ka inimloetavas vormingus, kas trükituna või kuvatud lihttekstina. Tõendi kujundus peaks olema kergesti arusaadav ning tagama lihtsuse ja kasutajasõbralikkuse. Selleks et vältida vaba liikumise takistusi, tuleks tõendeid väljastada tasuta liidu kodanikele ja nende pereliikmetele ning neil peaks olema õigus neile väljastatud tõend saada. Et ennetada kuritarvitamist või kelmusi ja pettusi, peaks tõendi korduva kaotamise korral olema võimalik võtta uue tõendi väljastamise eest kohast tasu. Liikmesriigid peaksid ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavad tõendid välja andma automaatselt või taotluse alusel ning tagama, et tõendi võib saada lihtsalt ja kiiresti. Liikmesriigid peaksid ühtlasi pakkuma vajaduse korral tuge, et võimaldada kõigile liidu kodanikele võrdne juurdepääs tõenditele. Iga vaktsineerimise, testitulemuse ja läbipõdemise kohta tuleks välja anda eraldi tõend ja see ei peaks sisaldama varasemate tõendite andmeid, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

(19)

ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavad ehtsad tõendid peaksid olema individuaalselt tuvastatavad tõendi kordumatu tunnuse abil, arvestades, et tõendi omajale võidakse COVID-19 pandeemia kestel väljastada rohkem kui üks tõend. Tõendi kordumatu tunnus koosneb tähe- ja numbrijadast ja liikmesriigid peaksid tagama, et see ei sisalda andmeid, mis seostaksid seda teiste dokumentide või tunnustega, nagu passi või isikutunnistuse numbrid, et takistada tõendi omaja otsest kindlakstegemist. Tõendi kordumatut tunnust tuleks kasutada üksnes ettenähtud otstarbel, sealhulgas uue tõendi väljaandmise taotluste puhul, sealhulgas juhul, kui tõend ei ole tõendi omaja valduses, ning tõendite tühistamise puhul. Tõendi kordumatu tunnusega välditakse ka vajadust töödelda muid isikuandmeid, mis muidu oleks vajalik üksiktõendite tuvastamiseks. Meditsiinilistel ja rahvatervisega seotud põhjustel ning pettuse teel välja antud või saadud tõendite korral peaks liikmesriikidel olema võimalik käesoleva määruse kohaldamise piiratud juhtudel koostada tühistatud tõendite loendid ja neid teiste liikmesriikidega vahetada, eelkõige selleks, et tühistada tõendid, mis on välja antud ekslikult, pettuse teel või pärast defektseks tunnistatud COVID-19 vaktsiini partii peatamist. Tühistatud tõendite loendid ei tohiks peale tõendite kordumatute tunnuste sisaldada muid isikuandmeid. Tühistatud tõendite omajaid tuleks viivitamata teavitada nende tõendite tühistamisest ja selle põhjustest.

(20)

Tõendite väljaandmine käesoleva määruse kohaselt ei tohiks põhjustada diskrimineerimist teatava tõendi kategooria omamise alusel.

(21)

Üldine, õigeaegne ja taskukohane juurdepääs COVID-19 vaktsiinidele ja SARS-CoV-2 nakkuse testidele, mis on ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite väljaandmise aluseks, on COVID-19 pandeemia vastases võitluses otsustavalt tähtis ning oluline selleks, et taastada liidus liikumisvabadus. Et hõlbustada vaba liikumise õiguse kasutamist, soovitatakse liikmesriikidel tagada taskukohased ja laialdaselt kättesaadavad testimisvõimalused, võttes arvesse, et käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevaks ei ole kogu elanikkonnal veel olnud võimalust end vaktsineerida lasta.

(22)

ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite turvalisus, ehtsus, kehtivus ja terviklus ning nende kooskõla liidu andmekaitseõigusega on äärmiselt olulised, et neid aktsepteeritaks kõigis liikmesriikides. Seetõttu on vaja luua usaldusraamistik, millega nähakse ette COVID-19 tõendite usaldusväärse ja turvalise väljaandmise ja kontrollimise normid ja taristu. Taristu väljatöötamisel tuleks kindlalt eelistada avatud lähtekoodiga tehnoloogia kasutamist, mis toimiks peamistes eri operatsioonisüsteemides, tagades samal ajal taristu kaitse küberohtude eest. Usaldusraamistik peaks tagama, et COVID-19 tõendite kontrollimine saaks toimuda väljaspool internetti ja ilma et tõendi väljaandjat või muud kolmandat isikut kontrollimisest teavitataks. Usaldusraamistik peaks põhinema avaliku võtme taristul, mille usaldusahel ulatub liikmesriikide tervishoiuasutustest või muudest usaldusväärsetest asutustest COVID-19 tõendeid välja andvate üksusteni. Usaldusraamistik peaks võimaldama avastada kelmusi ja pettusi, eelkõige võltsimist. ELi digitaalse COVID-tõendi usaldusraamistik peaks põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/24/EL (8) artikli 14 kohaselt loodud e-tervise võrgustiku 12. märtsil 2021 vastu võetud ülevaatel tervisetõendite koostalitlusvõime kohta – usaldusraamistik.

(23)

Käesoleva määruse kohaselt peaks ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavad tõendid direktiivi 2004/38/EÜ artiklis 3 osutatud soodustatud isikutele, nimelt liidu kodanikele ja nende pereliikmetele, sõltumata nende kodakondsusest, välja andma see liikmesriik, kus isik vaktsineeriti või kus teda testiti või kus läbipõdenu asub. Kui viidatakse väljaandmisele liikmesriikide poolt, tuleks seda mõista nii, et see hõlmab ka COVID-19 tõendite väljaandmist määratud asutuste poolt liikmesriikide nimel, sealhulgas juhul, kui tõend on välja antud ülemeremaades ja -territooriumidel või Fääri saartel liikmesriigi nimel. Kui see on asjakohane või vajalik, tuleks tõend väljastada vaktsineeritud või testitud isiku või läbipõdenu nimel teisele isikule, näiteks teovõimetu isiku nimel seaduslikule eestkostjale, või väljastada lapse tõend tema vanemale. Tõendi legaliseerimist ega mingite muude samalaadsete formaalsuste täitmist ei tohiks nõuda.

(24)

Vastavalt soovitusele (EL) 2020/1475 peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu piirialal elavatele isikutele, kes ületavad piiri iga päev või sageli töö, ettevõtluse, hariduse omandamise, pereelu, arstiabi või lähedase eest hoolitsemise tõttu.

(25)

COVID-19 tõendeid, mis moodustavad ELi digitaalse COVID-tõendi, peaks olema võimalik välja anda ka Andorra, Monaco, San Marino ja Vatikani või Püha Tooli kodanikele või elanikele.

(26)

Ühelt poolt liidu ja liikmesriikide ning teiselt poolt teatavate kolmandate riikide vahel sõlmitud isikute vaba liikumise kokkulepetega on ette nähtud võimalus piirata vaba liikumist rahvatervisele tuginedes mittediskrimineerival viisil. Kui see kokkulepe ei sisalda liidu õigusaktide inkorporeerimise mehhanismi, tuleks kokkuleppega soodustatud isikutele välja antud COVID-19 tõendeid aktsepteerida käesolevas määruses sätestatud tingimustel. Sellise aktsepteerimise tingimuseks peaks olema komisjoni vastu võetud rakendusakt, millega kinnitatakse, et kolmas riik annab COVID-19 tõendeid välja käesoleva määruse kohaselt ja on ametlikult kinnitanud, et ta aktsepteerib liikmesriikide välja antud COVID-19 tõendeid.

(27)

Määrust (EL) 2021/954 kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse ning kes seaduslikult viibivad või elavad selle liikmesriigi territooriumil, mille suhtes kohaldatakse kõnealust määrust, ja kellel on õigus reisida muudesse liikmesriikidesse kooskõlas liidu õigusega.

(28)

Käesoleva määruse kohaldamiseks loodav usaldusraamistik peaks püüdma tagada kooskõla üleilmsete algatustega, eelkõige nende algatustega, milles osalevad WHO ja Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon. Selline kooskõla peaks võimaluse korral tähendama üleilmsel tasandil või kolmandate riikide poolt, kellega liidul on tihedad sidemed, loodud tehnoloogiliste süsteemide ja käesoleva määruse kohaldamiseks loodud süsteemide koostalitlusvõimet, et hõlbustada vaba liikumise õiguse kasutamist liidus, sealhulgas avaliku võtme taristus osalemise või avalike võtmete vastastikuse vahetamise kaudu. Selleks et hõlbustada kolmandates riikides või Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 355 lõikes 2 osutatud või selle II lisas loetletud ülemeremaades ja -territooriumidel või Fääri saartel vaktsineeritud või testitud liidu kodanike vaba liikumise õiguse kasutamist, tuleks käesolevas määruses sätestada, et kolmandate riikide või ülemeremaade ja -territooriumide või Fääri saarte poolt liidu kodanikele ja nende pereliikmetele väljastatud COVID-19 tõendeid aktsepteeritakse juhul, kui komisjon leiab, et COVID-19 tõendid on antud välja kooskõlas standarditega, mida peetakse samaväärseks käesoleva määruse kohaselt kehtestatud standarditega.

(29)

Selleks et hõlbustada vaba liikumist ja tagada, et COVID-19 pandeemia ajal praegu kehtivad vaba liikumise piirangud saab kaotada kooskõlastatud viisil, mille aluseks on uusim teaduslik tõendusmaterjal ja teaduslikud suunised, mille on teinud kättesaadavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1082/2013/EL (9) artikli 17 alusel loodud terviseohutuse komitee, ECDC ja Euroopa Ravimiamet (EMA), tuleks kehtestada koostalitlusvõimeline vaktsineerimistõend. Vaktsineerimistõendi eesmärk peaks olema kinnitada, et tõendi omajale on liikmesriigis manustatud COVID-19 vaktsiin, ja see peaks aitama järk-järgult vaba liikumise piirangud kaotada. Vaktsineerimistõend peaks sisaldama ainult vajalikku teavet, mis võimaldab üheselt tuvastada tõendi omaja, manustatud COVID-19 vaktsiini nimetuse, dooside arvu ning vaktsineerimise kuupäeva ja koha. Liikmesriigid peaksid väljastama vaktsineerimistõendid isikutele, kellele on manustatud COVID-19 vaktsiin, millele on antud müügiluba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 726/2004 (10); isikutele, kellele on manustatud COVID-19 vaktsiin, millele liikmesriigi pädev asutus on andnud müügiloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/83/EÜ (11); ja isikutele, kellele on manustatud COVID-19 vaktsiin, mille jaotamine on ajutiselt lubatud vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõikele 2.

(30)

Isikutel, kes on vaktsineeritud enne käesoleva määruse kohaldamise algust, sealhulgas kliinilise uuringu ajal, peaks samuti olema õigus saada määrusega kooskõlas olev vaktsineerimistõend, arvestades sellega, et ELi digitaalne COVID- tõend annab vastastikku tunnustatud raamistiku vaba liikumise õiguse kasutamise hõlbustamiseks. Kui liidu kodanikel või nende pereliikmetel ei ole käesoleva määruse nõuetele vastavat vaktsineerimistõendit eelkõige seetõttu, et neid vaktsineeriti enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva, tuleks neile anda kõik mõistlikud võimalused muul viisil tõendada, et ka neile peaks laienema vaba liikumise piirangutest vabastamine, mida liikmesriik võimaldab käesoleva määruse kohaselt väljaantud vaktsineerimistõendite omajatele. Seda ei tohiks mõista nii, nagu mõjutaks see liikmesriikide kohustust anda välja vaktsineerimistõendeid, mis vastavad käesoleva määruse nõuetele, või liidu kodanike või nende pereliikmete õigust saada liikmesriikidelt kõnealuseid vaktsineerimistõendeid. Samal ajal peaks liikmesriigile jääma õigus anda välja muus vormingus vaktsineerimistõend muul, eelkõige meditsiinilisel eesmärgil.

(31)

Liikmesriik võib taotluse korral väljastada vaktsineerimistõendi ka isikutele, kes on vaktsineeritud kolmandas riigis ja esitavad kogu vajaliku teabe, sealhulgas usaldusväärne tõendus vaktsineerimise kohta. See on eriti oluline, et võimaldada asjaomastel isikutel kasutada liidus vaba liikumise õiguse kasutamisel koostalitlusvõimelist ja aktsepteeritud vaktsineerimistõendit. Seda tuleks kohaldada eelkõige liidu kodanike ja nende pereliikmete suhtes, keda on vaktsineeritud kolmandas riigis ja kellele liikmesriigi tervishoiusüsteem võimaldab välja anda ELi digitaalse COVID-tõendi, tingimusel et liikmesriigile on vaktsineerimist usaldusväärselt tõendatud. Liikmesriigilt ei tohiks nõuda vaktsineerimistõendi väljaandmist, kui asjaomasel COVID-19 vaktsiinil ei ole selle liikmesriigi territooriumil kasutusluba. Liikmesriikidelt ei nõuta vaktsineerimistõendite väljaandmist konsulaaresindustes.

(32)

12. märtsil 2021 uuendas e-tervise võrgustik oma suuniseid kontrollitavate vaktsineerimistõendite ja nende põhiliste koostalitlusvõime elementide kohta. Need suunised, eelkõige eelistatud koodistandard, peaksid olema käesoleva määruse kohaldamiseks vastu võetavate tehniliste spetsifikatsioonide aluseks.

(33)

Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva on mitu liikmesriiki juba vabastanud vaktsineeritud isikud teatavatest vaba liikumise piirangutest liidus. Kui liikmesriik aktsepteerib tõendatud vaktsineerimist, et loobuda SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kooskõlas liidu õigusega kehtestatud vaba liikumise piirangutest, nagu nõue jääda karantiini või eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test, tuleks nõuda, et ta aktsepteeriks samadel tingimustel vaktsineerimistõendit, mille on kooskõlas käesoleva määrusega välja andnud teine liikmesriik. Aktsepteerimine peaks toimuma samadel tingimustel, mis tähendab, et näiteks kui liikmesriik peab ühe vaktsiinidoosi manustamist piisavaks, peaks sama nõue kehtima sellise vaktsineerimistõendi omajale, millel on märge sama vaktsiini ühe doosi manustamise kohta. Kui liikmesriigid kaotavad vaba liikumise piirangud tõendatud vaktsineerimise tõttu, ei tohiks nad vaktsineeritud isikute suhtes kohaldada COVID-19 pandeemiaga seotud täiendavaid vaba liikumise piiranguid, nagu reisieelne või -järgne testimine SARS-CoV-2 nakkuse suhtes või reisijärgne karantiin või eneseisolatsioon, välja arvatud juhul, kui sellised täiendavad piirangud on uusima kättesaadava teadusliku tõendusmaterjali põhjal vajalikud ja proportsionaalsed rahvatervise kaitseks ning mittediskrimineerivad.

(34)

Määrusega (EÜ) nr 726/2004 kehtestatakse kõiki liikmesriike hõlmav ühtlustatud kord ravimitele lubade andmiseks ja nende järelevalveks liidu tasandil, tagades, et kogu liidus viiakse turule ja manustatakse inimestele ainult kvaliteetseid ravimeid. Selle tulemusel kehtivad müügiload, mille liit on andnud vastavalt nimetatud määrusele, sealhulgas selle aluseks olev asjaomase ravimi kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe hindamine, kõigis liikmesriikides. Lisaks toimub kõigis liikmesriikides tsentraliseeritud korras nimetatud määruse kohaselt müügiloa saanud ravimite tõhususe järelkontroll ja järelevalve. Vaktsiinide hindamisel ja heakskiitmisel tsentraliseeritud korras järgitakse ühiseid standardeid ja seda tehakse järjepidevalt kõigi liikmesriikide nimel. Liikmesriikide osalemine hindamise läbivaatamisel ja heakskiitmisel tagatakse eri komiteede ja rühmade kaudu. Hindamisel saab kasutada ka Euroopa ravimiametite võrgustiku eksperditeadmisi. Tsentraliseeritud korras loa andmine annab kindlustunde, et kõik liikmesriigid saavad tugineda tõhususe ja ohutuse andmetele ning vaktsineerimiseks kasutatavate partiide järjepidevusele. Kohustus aktsepteerida samadel tingimustel teiste liikmesriikide välja antud vaktsineerimistõendeid peaks seega hõlmama COVID-19 vaktsiine, millele on antud müügiluba vastavalt määrusele (EÜ) nr 726/2004. WHO töö toetamiseks ja üleilmse koostalitlusvõime parandamiseks ergutatakse liikmesriike eriti aktsepteerima vaktsineerimistõendeid, mis on väljastatud muude COVID-19 vaktsiinide puhul, mis on läbinud WHO erakorralise kasutusloa saamise menetluse.

(35)

Määruse (EÜ) nr 726/2004 kohane ühtlustatud kord ei tohiks takistada liikmesriikidel otsustada aktsepteerida vaktsineerimistõendeid, mis on välja antud muude COVID-19 vaktsiinide puhul, millele liikmesriigi pädev asutus on andnud müügiloa vastavalt direktiivile 2001/83/EÜ; vaktsiinide puhul, mille jaotamine on ajutiselt lubatud vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõikele 2, ja vaktsiinide puhul, mis on läbinud WHO erakorralise kasutusloa saamise menetluse. Kui sellisele COVID-19 vaktsiinile antakse hiljem müügiluba vastavalt määrusele (EÜ) nr 726/2004, hõlmaks vaktsineerimistõendi samadel tingimustel aktsepteerimise kohustus ka vaktsineerimistõendeid, mille liikmesriik on kõnealuse COVID-19 vaktsiini puhul välja andnud, olenemata sellest, kas vaktsineerimistõend anti välja enne või pärast tsentraliseeritud korras loa andmist.

(36)

Tuleb vältida nende isikute otsest või kaudset diskrimineerimist, kes ei ole vaktsineeritud näiteks meditsiinilistel põhjustel, kuna nad ei kuulu sihtrühma, kellele COVID-19 vaktsiini praegu manustatakse või lubatakse, näiteks lapsed, või kellel ei ole veel olnud vaktsineerimisvõimalust või kes on otsustanud vaktsineerimisest loobuda. Seetõttu ei tohiks vaktsineerimistõend või vaktsineerimistõend, millel on märgitud COVID-19 vaktsiin, olla eeltingimuseks vaba liikumise õiguse kasutamisele või piiriülese reisijateveo teenuse, nagu lennuki, rongi, bussi, laeva või muu transpordivahendi kasutamisele. Peale selle ei saa käesolevat määrust tõlgendada nii, nagu kehtestataks sellega õigus või kohustus olla vaktsineeritud.

(37)

Mitu liikmesriiki nõuab oma territooriumile reisivatelt isikutelt kas enne või pärast riiki saabumist SARS-CoV-2 nakkuse testi tegemist. COVID-19 pandeemia alguses nõudsid liikmesriigid tavaliselt pöördtranskriptaasi polümeraasi ahelreaktsiooni testi (RT-PCR), mis on COVID-19 diagnostikas nukleiinhappe amplifikatsioonil põhinev (NAAT) test, mida WHO ja ECDC peavad kõige usaldusväärsemaks meetodiks nakatunute ja kontaktsete isikute testimisel. Pandeemia edenedes on liidu turule tulnud kiiremad ja odavamad uue põlvkonna testid: antigeeni kiirtestid, millega tehakse kindlaks viiruse valkude (antigeenide) olemasolu ja mida saab kasutada aktiivse SARS-CoV-2 nakkuse avastamiseks. Komisjoni soovituses (EL) 2020/1743 (12) antakse liikmesriikidele suuniseid selliste antigeeni kiirtestide kasutamise kohta.

(38)

Nõukogu 21. jaanuari 2021. aasta soovituses (13) esitatakse COVID-19 antigeeni kiirtestide liidus kasutamise ja valideerimise ning testitulemuste vastastikuse tunnustamise ühine raamistik ning nähakse ette COVID-19 antigeeni kiirtestide ühise loetelu koostamine. Terviseohutuse komitee leppis selle soovituse põhjal 18. veebruaril 2021 kokku COVID-19 antigeeni kiirtestide ühises loetelus, mis koosneb valikust antigeeni kiirtestidest, mille tulemusi liikmesriigid vastastikku tunnustavad, ning ühises standardiseeritud andmekogumis, mis kantakse COVID-19 testi tõendile.

(39)

Neist ühistest jõupingutustest hoolimata on liidu kodanikel ja nende pereliikmetel, kes kasutavad oma vaba liikumise õigust, endiselt probleeme, kui nad soovivad ühes liikmesriigis saadud testitulemuse aktsepteerimist teises liikmesriigis. Sageli põhjustab probleeme keel, milles testitulemus on väljastatud, või ei usuta, et näidatud dokument on ehtne. Sellega seoses tuleb arvesse võtta ka testide maksumust. Sellised probleemid on tõsisemad nende isikute puhul, keda ei saa veel vaktsineerida, eelkõige lapsed, kelle jaoks võib kehtivate piirangute korral olla ainsaks võimaluseks reisida testitulemuse olemasolul.

(40)

Selleks et parandada teises liikmesriigis tehtud testide tulemuste aktsepteerimise määra, kui need esitatakse vaba liikumise õiguse kasutamise eesmärgil, tuleks kehtestada koostalitlusvõimeline testimistõend, mis sisaldab vajalikku teavet, et üheselt tuvastada tõendi omaja ning SARS-CoV-2 nakkuse testi liik, kuupäev ja tulemus. Selleks et tagada testitulemuse usaldusväärsus, tuleks käesoleva määruse alusel väljastada testimistõend ainult NAAT-testi ja nõukogu 21. jaanuari 2021. aasta soovituse põhjal koostatud loetellu kuuluva antigeeni kiirtesti tulemuse alusel. Nõukogu 21. jaanuari 2021. aasta soovituse põhjal terviseohutuse komitees kokku lepitud ühine standardiseeritud andmekogum, mis kantakse testimistõendile, eelkõige eelistatud koodistandard, peaks olema käesoleva määruse kohaldamiseks vastu võetud tehniliste spetsifikatsioonide aluseks.

(41)

Antigeeni kiirtestide kasutamine hõlbustaks testimistõendite väljaandmist taskukohase hinnaga. Üldine, õigeaegne ja taskukohane juurdepääs COVID-19 vaktsiinidele ja SARS-CoV-2 nakkuse testidele, mis on ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite väljaandmise aluseks, on COVID-19 pandeemia vastases võitluses otsustavalt tähtis. Muu hulgas võib lihtne juurdepääs kvaliteedikriteeriumidele vastavatele odavatele antigeeni kiirtestidele aidata vähendada kulusid, eelkõige nende inimeste jaoks, kes ületavad piiri iga päev või sageli töö või hariduse omandamise tõttu, lähisugulaste külastamiseks, arstiabi saamiseks või lähedaste eest hoolitsemiseks ning teiste reisijate jaoks, kes täidavad olulist ülesannet või kelle reisimine on hädavajalik, majanduslikult ebasoodsas olukorras olevate isikute ja üliõpilaste jaoks. Terviseohutuse komitee võttis 11. mail 2021 vastu antigeeni kiirtestide ajakohastatud loetelu, suurendades kvaliteedikriteeriumidele vastavate antigeeni kiirtestide arvu 83-ni. Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva on mitu liikmesriiki juba pakkunud oma elanikkonnale ulatuslikke testimisvõimalusi. Liikmesriikide testimissuutlikkuse toetamiseks on komisjon eraldanud 100 miljonit eurot, mis võimaldab osta rohkem kui 20 miljonit antigeeni kiirtesti. Samuti võeti Punase Ristiga sõlmitud kokkuleppe alusel kasutusele 35 miljonit eurot, et suurendada mobiilse testimisvõimekuse kaudu liikmesriikide testimissuutlikkust.

(42)

Liikmesriigid, kes nõuavad SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kehtestatud vaba liikumise piirangutest loobumiseks tõendit SARS-CoV-2 nakkuse testi kohta, peaksid samadel tingimustel aktsepteerima liikmesriikide kooskõlas käesoleva määrusega väljastatud COVID-19 testi negatiivset tulemust kinnitavaid tõendeid. Kui epidemioloogiline olukord seda võimaldab, ei tohiks negatiivset testitulemust kinnitava tõendi omajate suhtes kohaldada COVID-19 pandeemiaga seotud täiendavaid vaba liikumise piiranguid, nagu täiendav reisieelne või -järgne testimine SARS-CoV-2 nakkuse suhtes või reisijärgne karantiin või eneseisolatsioon, välja arvatud juhul, kui sellised täiendavad piirangud on uusima kättesaadava teadusliku tõendusmaterjali põhjal vajalikud ja proportsionaalsed rahvatervise kaitseks ning mittediskrimineerivad.

(43)

Olemasoleva teadusliku tõendusmaterjali kohaselt võib COVID-19 läbipõdeja SARS-CoV-2 test pärast sümptomite ilmnemist olla teatava ajavahemiku jooksul positiivne. Kui selliselt isikult nõutakse enne vaba liikumise õiguse kasutamist testi tegemist, võidakse teda seetõttu takistada reisimast, kuigi ta ei ole enam nakkusohtlik. Eesmärgiga hõlbustada vaba liikumist ja tagada, et COVID-19 pandeemia ajal praegu kehtivad vaba liikumise piirangud saaks kaotada kooskõlastatud viisil uusimale kättesaadavale teaduslikule tõendusmaterjalile tuginedes, tuleks kehtestada koostalitlusvõimeline läbipõdemistõend, mis sisaldab vajalikku teavet, et üheselt tuvastada asjaomane isik ja varasema SARS-CoV-2 nakkuse positiivse testitulemuse kuupäev. Läbipõdemistõend tuleks väljastada kõige varem 11 päeva pärast seda kuupäeva, mil isikule tehti esimest korda NAAT-test, mis andis positiivse tulemuse, ning see ei tohiks kehtida kauem kui 180 päeva. ECDC väitel näitavad uuemad andmed, et kuigi elujõulise SARS-CoV-2 levitamine toimub 10–20 päeva pärast sümptomite ilmnemist, puuduvad veenvad epidemioloogilised uuringud, mis kinnitaksid SARS-CoV-2 edasist ülekandumist pärast kümnendat päeva. Komisjonile tuleks anda volitus seda ajavahemikku terviseohutuse komitee või ECDC suuniste põhjal muuta, sest nemad uurivad põhjalikult andmeid, mis on vajalikud pärast läbipõdemist omandatud immuunsuse kestuse kindlakstegemiseks.

(44)

Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva on mitu liikmesriiki juba kaotanud läbipõdenute jaoks teatavad piirangud vabale liikumisele liidus. Kui liikmesriik aktsepteerib tõendatud läbipõdemist, et loobuda SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kooskõlas liidu õigusega kehtestatud vaba liikumise piirangutest, nagu nõue jääda karantiini või eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test, tuleks nõuda, et ta aktsepteeriks samadel tingimustel COVID-19 läbipõdemise tõendit, mille on kooskõlas käesoleva määrusega väljastanud teine liikmesriik. e-tervise võrgustik andis koos terviseohutuse komiteega 15. märtsil 2021 välja suunised kodanike COVID-19 läbipõdemise koostalitlusvõimeliste tõendite ja miinimumandmestute kohta. Kui liikmesriigid kaotavad vaba liikumise piirangud läbipõdemistõendile tuginedes, ei tohiks nad läbipõdenute suhtes kohaldada COVID-19 pandeemiaga seotud täiendavaid vaba liikumise piiranguid, nagu reisieelne või -järgne testimine SARS-CoV-2 nakkuse suhtes või reisijärgne karantiin või eneseisolatsioon, välja arvatud juhul, kui sellised täiendavad piirangud on uusima kättesaadava teadusliku tõendusmaterjali põhjal vajalikud ja proportsionaalsed rahvatervise kaitseks ning mittediskrimineerivad.

(45)

Selleks et komisjon saaks ühise seisukoha kiiresti vastu võtta, peaks ta saama küsida terviseohutuse komiteelt, ECDC-lt või EMA-lt suuniseid kättesaadava teadusliku tõendusmaterjali kohta, mis puudutab kooskõlas käesoleva määrusega kehtestatud tõendites dokumenteeritud meditsiiniliste nähtude mõju, sealhulgas COVID-19 vaktsiini antud immuunsuse mõjusust ja kestust, seda, kas vaktsiin hoiab ära asümptomaatilise nakkuse ja SARS-CoV-2 edasikandumise, teavet COVID-19 läbipõdenute olukorra kohta ning uute SARS-CoV-2 variantide mõju inimestele, kes on vaktsineeritud või on juba viirusega nakatunud.

(46)

Selleks et tagada määrusega loodud usaldusraamistiku ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (14).

(47)

Igakülgselt põhjendatud juhtudel, mis on eelkõige seotud vajadusega tagada usaldusraamistiku õigeaegne rakendamine, ning kui tungiv kiireloomulisus seda nõuab või kui ilmneb uusi teaduslikke andmeid, peaks komisjon võtma vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid.

(48)

Käesoleva määruse rakendamisel kohaldatakse isikuandmete töötlemise suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 (15). Käesoleva määrusega luuakse õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punkti c ja artikli 9 lõike 2 punkti g tähenduses, mis on vajalik käesolevas määruses sätestatud koostalitlusvõimeliste tõendite väljastamise ja kontrollimise eesmärgil. Sellega ei reguleerita nende isikuandmete töötlemist, mis on seotud vaktsineerimise, testimise või läbipõdemise dokumenteerimisega muul põhjusel, nagu ravimiohutuse järelevalve raames või isiklike terviseandmete säilitamiseks. Liikmesriigid võivad töödelda selliseid isikuandmeid muul põhjusel, kui õiguslik alus selliste isikuandmete töötlemiseks muul põhjusel, sealhulgas sellega seotud säilitamistähtajad, on sätestatud liikmesriigi õiguses, mis peab olema kooskõlas liidu andmekaitseõigusega ning tulemuslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega ja peaks sisaldama sätteid, milles on selgelt kindlaks määratud töötlemise ulatus ja määr, konkreetne eesmärk, üksuste kategooriad, kes võivad tõendit kontrollida, samuti asjakohased kaitsemeetmed diskrimineerimise ja kuritarvitamise vältimiseks, võttes arvesse ohtu andmesubjektide õigustele ja vabadustele. Kui tõendit kasutatakse muudel kui meditsiinilistel eesmärkidel, ei tohi säilitada isikuandmeid, millele kontrolli käigus juurde pääseti, nagu käesolevas määruses sätestatud.

(49)

Kui liikmesriik on riigisisese õiguse alusel riigisisestel eesmärkidel vastu võtnud või võtab vastu COVID-19 tõendite süsteemi, peaks ta käesoleva määruse kehtivusajaks tagama, et ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavaid tõendeid saab kasutada ja neid aktsepteeritakse ka riigisiseselt, et vältida olukorda, kus inimesed, kes reisivad teise liikmesriiki ja kasutavad ELi digitaalset COVID-tõendit, on kohustatud hankima täiendava riigisisese COVID-19 tõendi.

(50)

Võimalikult väheste andmete kogumise põhimõtte kohaselt peaksid COVID-19 tõendid sisaldama ainult neid isikuandmeid, mis on rangelt vajalikud COVID-19 pandeemia ajal liidus vaba liikumise õiguse kasutamise hõlbustamiseks. Konkreetsed isikuandmete ja andmeväljade kategooriad, mis tuleb COVID-19 tõenditele kanda, tuleks sätestada käesolevas määruses.

(51)

Käesoleva määruse kohaldamisel ei ole üksiktõenditele kantud isikuandmeid vaja piiriüleselt edastada või vahetada. Kooskõlas avaliku võtme taristu lähenemisviisiga on üksnes väljaandja avalikke võtmeid tarvis piiriüleselt üle kanda või neile piiriüleselt juurde pääseda, mis tagatakse komisjoni loodud ja hooldatava koostalitlusvõime juurdepääsupunkti abil. Eelkõige peaks tõendi olemasolu koos väljaandja avaliku võtmega võimaldama kontrollida tõendi ehtsust, kehtivust ja terviklust. Et ennetada ja avastada kelmusi ja pettusi, peaksid liikmesriigid saama vahetada tühistatud tõendite loendeid. Kooskõlas isikuandmete vaikimisi kaitse põhimõttega tuleks kasutada kontrollimeetodeid, mis ei nõua isikuandmete edastamist üksiktõenditel.

(52)

Keelatud peaks olema selliste isikuandmete säilitamine, mille on tõendilt saanud siht- või transiitliikmesriik või piiriülese reisijateveo teenuse osutajad, kes peavad liikmesriigi õiguse kohaselt COVID-19 pandeemia ajal rakendama teatavaid rahvatervisealaseid meetmeid. Käesolev määrus ei anna õiguslikku alust isikuandmeid sisaldava keskse liidu tasandi andmebaasi loomiseks või haldamiseks.

(53)

Kooskõlas määrusega (EL) 2016/679 tuleb isikuandmete vastutavatel ja volitatud töötlejatel võtta piisavaid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagada töötlemise riskile vastav turvalisuse tase.

(54)

ELi digitaalse COVID-tõendi moodustavate tõendite väljaandmisega tegelevad ametiasutused või muud määratud asutused vastutavad määruse (EL) 2016/679 kohaste vastutavate töötlejatena nende isikuandmete töötlemise eest, mis jäävad käesoleva määruse kohaldamisalasse. See hõlmab riskidele vastava turvalisuse taseme tagamist, sealhulgas menetluse kehtestamist tehniliste ja korralduslike meetmete tulemuslikkuse korrapäraseks testimiseks ja hindamiseks, et tagada töötlemise turvalisus. Määrusega (EL) 2016/679 loodud järelevalveasutuste volitusi kohaldatakse täies ulatuses, et kaitsta füüsilisi isikuid seoses nende isikuandmete töötlemisega.

(55)

Koordineerimise tagamiseks tuleks komisjoni ja teisi liikmesriike teavitada, kui mõni liikmesriik nõuab, et tõendi omaja jääks pärast tema territooriumile sisenemist karantiini või eneseisolatsiooni või teeks SARS-CoV-2 nakkuse testi, või kehtestab selliste tõendite omajatele muid piiranguid.

(56)

Reisimise prognoositavuse ning õiguskindluse tagamiseks on väga oluline, et üldsusele, sealhulgas tõendi omajatele, antaks selget, põhjalikku ja õigeaegset teavet kõigi eri liiki tõendite väljastamise ja tunnustamise kohta, mis moodustavad ELi digitaalse COVID-tõendi. Komisjon peaks toetama liikmesriikide jõupingutusi selles valdkonnas, näiteks tehes liikmesriikide esitatud teabe kättesaadavaks veebiplatvormi „Re-open EU“ kaudu.

(57)

Selleks et anda liikmesriikidele, kes ei ole võimelised alates käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast välja andma käesolevale määrusele vastavas vormingus tõendeid, võimalus jätkata selliste COVID-19 tõendite väljaandmist, mis ei ole veel käesoleva määrusega kooskõlas, tuleks ette näha üleminekuaeg. Üleminekuajal peaksid liikmesriigid aktsepteerima nii kõnealuseid COVID-19 tõendeid kui ka enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva välja antud COVID-19 tõendeid, tingimusel et need sisaldavad vajalikke andmeid.

(58)

Vastavalt soovitusele (EL) 2020/1475 tuleks SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kehtestatud isikute vaba liikumise piirangud liidus kaotada niipea, kui epidemioloogiline olukord seda võimaldab. See kehtib ka nõude kohta esitada muid dokumente kui need, mida nõutakse liidu õiguses, eelkõige direktiivis 2004/38/EÜ, nagu käesoleva määrusega hõlmatud tõendid. Käesolevat määrust tuleks kohaldada 12 kuu jooksul alates selle kohaldamise alguskuupäevast. Nelja kuu möödumisel käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande. Hiljemalt kolm kuud enne käesoleva määruse kohaldamisaja lõppu peaks komisjon, võttes arvesse COVID-19 pandeemia epidemioloogilist arengut, avaldama teise aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemuste kohta, sealhulgas selle mõju kohta vaba liikumise hõlbustamisele ja andmekaitsele.

(59)

Selleks et võtta arvesse COVID-19 pandeemia ohjeldamisel tehtud teaduslikke edusamme või tagada koostalitlusvõime rahvusvaheliste standarditega, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse muutmiseks, muutes või jättes välja ELi digitaalsele COVID-tõendile lisatavaid andmevälju seoses tõendi omaja isikuandmetega, COVID-19 vaktsiini käsitleva teabega, SARS-CoV-2 nakkuse testiga, varasema SARS-CoV-2 nakkusega ja tõendi metaandmetega, lisades andmevälju seoses COVID-19 vaktsiini käsitleva teabega, SARS-CoV-2 nakkuse testiga, varasema SARS-CoV-2 nakkusega ja tõendi metaandmetega, ning muutes päevade arvu, mille järel läbipõdemistõend tuleb välja anda. Selleks et võtta arvesse saadud suuniseid, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesoleva määruse läbipõdemistõendit käsitlevaid sätteid, nähes ette selle väljaandmise antigeeni kiirtesti positiivse tulemuse, antikehade testi, sealhulgas SARS-CoV-2 vastaste antikehade seroloogilise testi või muu teaduslikult usaldusväärse meetodi alusel. Nimetatud delegeeritud õigusaktid peaksid hõlmama vajalikke andmevälju käesolevas määruses sätestatud andmekategooriate kohta, mida läbipõdemistõend peab sisaldama. Samuti peaksid need sisaldama erisätteid maksimaalse kehtivusaja kohta, mis võib sõltuda tehtud testi liigist. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (16) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(60)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2018/1725 (17) peab komisjon konsulteerima Euroopa Andmekaitseinspektoriga delegeeritud õigusaktide või rakendusaktide ettevalmistamisel, kui need mõjutavad üksikisikute õiguste ja vabaduste kaitset isikuandmete töötlemisel. Komisjon võib samuti konsulteerida Euroopa Andmekaitsenõukoguga, kui asjaomased õigusaktid on eriti olulised üksikisikute õiguste ja vabaduste kaitse seisukohast isikuandmete töötlemisel.

(61)

Kuna käesoleva määruse eesmärki hõlbustada COVID-19 pandeemia ajal liidus vaba liikumise õiguse kasutamist, kehtestades isikute COVID-19 vastu vaktsineerimist, testitulemust või läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste COVID-19 tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistiku, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(62)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas õigust era- ja perekonnaelu austamisele, õigust isikuandmete kaitsele, õigust võrdsusele seaduse ees ja diskrimineerimiskeeldu, liikumisvabadust ja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Liikmesriigid peavad käesolevat määrust rakendama kooskõlas hartaga.

(63)

Käesolev määrus peaks COVID-19 pandeemiast tingitud olukorra pakilisuse tõttu jõustuma Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(64)

Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Andmekaitsenõukoguga konsulteeriti kooskõlas määruse (EL) 2018/1725 artikliga 42 ning nad esitasid 31. märtsil 2021 ühisarvamuse (18),

1)

„tõendi omaja“ – isik, kellele on käesoleva määruse kohaselt väljastatud koostalitlusvõimeline tõend, mis sisaldab teavet selle isiku COVID-19 vastu vaktsineerimise, testi tulemuse või COVID-19 läbipõdemise kohta;

2)

„ELi digitaalne COVID-tõend“ – COVID-19 pandeemia ajal väljaantud koostalitlusvõimeline tõend, mis sisaldab teavet tõendi omaja vaktsineerimise, testitulemuse või läbipõdemise kohta;

3)

„COVID-19 vaktsiin“ – immunoloogiline ravim, mis on näidustatud aktiivseks immuniseerimiseks, et hoida ära COVID-19, mida põhjustab SARS-CoV-2;

4)

„NAAT-test“ – molekulaarne nukleiinhappe amplifikatsioonil põhinev test, näiteks pöördtranskriptsiooniga polümeraasi ahelreaktsiooni (RT-PCR), silmusvahendatud isotermilise amplifikatsiooni (LAMP) või transkriptsioon-vahendatud amplifikatsiooni (TMA) meetod, mida kasutatakse SARS-CoV-2 ribonukleiinhappe (RNA) olemasolu tuvastamiseks;

5)

„antigeeni kiirtest“ – testimismeetod, mis põhineb viiruse valkude (antigeenide) tuvastamisel immuunkromatograafilise testi abil ning annab tulemuse vähem kui 30 minutiga;

6)

„antikehade test“ – laboratoorne test, mille eesmärk on teha kindlaks, kas isikul on tekkinud SARS-CoV-2 vastased antikehad, mis näitab, et tõendi omaja on puutunud kokku SARS-CoV-2-ga ja tal on tekkinud antikehad, olenemata sellest, kas kõnealusel isikul olid sümptomid;

7)

„koostalitlusvõime“ – liikmesriigi kontrollisüsteemide suutlikkus kasutada teise liikmesriigi kodeeritud andmeid;

8)

„vöötkood“ – meetod andmete säilitamiseks ja esitamiseks visuaalses, masinloetavas vormingus;

9)

„e-tempel“ – määruse (EL) nr 910/2014 artikli 3 punktis 25 määratletud e-tempel;

10)

„tõendi kordumatu tunnus“ – kordumatu tunnus, mis antakse ühtse struktuuri alusel igale käesoleva määruse kohaselt väljastatud tõendile;

11)

„usaldusraamistik“ – õigusnormid, põhimõtted, tehnilised spetsifikatsioonid, protokollid, andmevormingud ja digitaristu, mis reguleerivad tõendeid ja võimaldavad neid usaldusväärselt ja turvaliselt välja anda ja kontrollida, et tagada nende usaldusväärsus, kinnitades nende ehtsust, kehtivust ja terviklust e-templite kasutamise abil.

(1)

Schengeni acquis’ kohaselt võivad liidus seaduslikult viibivad või elavad kolmandate riikide kodanikud liikuda vabalt ka kõigi teiste liikmesriikide territooriumil 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul.

(2)

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor kuulutas 30. jaanuaril 2020 koroonaviiruse haigust-19 (COVID-19) põhjustava raskekujulise ägeda respiratoorse sündroomi koroonaviiruse-2 (SARS-CoV-2) ülemaailmse puhangu rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks. 11. märtsil 2020 andis WHO hinnangu, milles COVID-19 iseloomustatakse kui pandeemiat.

(3)

Selleks et SARS-CoV-2 levikut pidurdada, on liikmesriigid võtnud teatavaid meetmeid, mis on mõjutanud liikmesriikidesse ja nende territooriumil reisimist, nagu riiki sisenemise piirangud või piiriülestele reisijatele kehtestatud nõue jääda karantiini või eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test. Sellistel piirangutel on kahjulik mõju isikutele ja ettevõtjatele, eelkõige piirialadel elavatele isikutele, kes ületavad piiri iga päev või sageli töö, ettevõtluse, hariduse omandamise, pereelu, arstiabi või lähedase eest hoolitsemise tõttu.

(4)

Nõukogu võttis 13. oktoobril 2020 vastu soovituse (EL) 2020/1475, (2) milles võeti kasutusele koordineeritud lähenemisviis, et piirata vaba liikumist COVID-19 pandeemiale reageerimisel.

(5)

Nõukogu võttis 30. oktoobril 2020 vastu soovituse (EL) 2020/1632, (3) milles soovitas liikmesriikidel, kelle suhtes Schengeni acquis on siduv, kohaldada soovituses (EL) 2020/1475 sätestatud üldpõhimõtteid, ühiseid kriteeriume, ühiseid künniseid ja meetmete ühist raamistikku, sealhulgas soovitusi koordineerimise ja kommunikatsiooni kohta.

(6)

Paljud liikmesriigid on hakanud välja andma või kavatsevad välja anda COVID-19 vastu vaktsineerimise tõendeid. Et selliseid vaktsineerimistõendeid saaks tulemuslikult kasutada piiriülesel reisimisel liidus, peavad need aga olema täielikult koostalitlusvõimelised, ühilduvad, turvalised ja kontrollitavad. Liikmesriigid vajavad ühist käsitust vaktsineerimistõendite sisu, vormingu, põhimõtete, tehniliste standardite ja turvalisuse taseme kohta.

(7)

Enne käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäeva on mitu liikmesriiki juba vabastanud vaktsineeritud isikud teatavatest reisipiirangutest. Kui liikmesriik aktsepteerib tõendatud vaktsineerimist, et loobuda SARS-CoV-2 leviku piiramiseks kooskõlas liidu õigusega kehtestatud reisipiirangutest, nagu nõue jääda karantiini, eneseisolatsiooni või teha SARS-CoV-2 nakkuse test, tuleks nõuda, et ta aktsepteeriks samadel tingimustel vaktsineerimistõendit, mille on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2021/953 (4) välja andud teine liikmesriik. Aktsepteerimine peaks toimuma samadel tingimustel, mis tähendab, et näiteks kui liikmesriik peab ühe vaktsiinidoosi manustamist piisavaks, peaks sama nõue kehtima sellise vaktsineerimistõendi omajale, millel on märge sama vaktsiini ühe doosi manustamise kohta.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 (5) kohane ühtlustatud kord ei tohiks takistada liikmesriikidel otsustada aktsepteerida vaktsineerimistõendeid, mis on välja antud muude COVID-19 vaktsiinide puhul, millele liikmesriigi pädev asutus on andnud müügiloa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/83/EÜ (6); vaktsiinide puhul, mille jaotamine on ajutiselt lubatud vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõikele 2; ja vaktsiinide puhul, mis on läbinud WHO erakorralise kasutusloa saamise menetluse. Kui sellisele COVID-19 vaktsiinile antakse hiljem müügiluba vastavalt määrusele (EÜ) nr 726/2004, hõlmaks vaktsineerimistõendi samadel tingimustel aktsepteerimise kohustus ka vaktsineerimistõendeid, mille liikmesriigid on kõnealuse COVID-19 vaktsiini puhul välja andnud, olenemata sellest, kas vaktsineerimistõend anti välja enne või pärast tsentraliseeritud korras loa andmist. Määrusega (EL) 2021/953 on kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimist, selle testimist ja selle läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite (ELi digitaalne COVID-tõend) väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumise õiguse kasutamist COVID-19 pandeemia ajal. Seda kohaldatakse liidu kodanike ja kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on liidu kodanike pereliikmed.

(9)

Konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, (7) artiklite 19, 20 ja 21 kohaselt võivad nende sätetega hõlmatud kolmandate riikide kodanikud liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda.

(10)

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/399 (8) sätestatud ühiste normide kohaldamist seoses isikute üle sisepiiride liikumisega, ning et hõlbustada sellise vaba liikumise õigusega kolmandate riikide kodanike reisimist liikmesriikide territooriumil, tuleks määrusega (EL) 2021/953 kehtestatud COVID-19 vastu vaktsineerimist, selle testimist ja selle läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistikku kohaldada ka nende kolmandate riikide kodanike suhtes, keda kõnealune määrus veel ei hõlma, tingimusel et nad seaduslikult viibivad või seaduslikult liikmesriigi territooriumil ja neil on kooskõlas liidu õigusega õigus reisida teistesse liikmesriikidesse.

(11)

Käesolev määrus on mõeldud hõlbustama proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamist vaba liikumise piirangutele COVID-19 pandeemia ajal, püüdes samal ajal tagada rahvatervise kõrgel tasemel kaitse. Seda ei tuleks käsitada pandeemia ajal vaba liikumise või muude põhiõiguste piirangute kehtestamise hõlbustamise või soodustamisena. Lisaks ei saa määrusega (EL) 2021/953 kehtestatud tõendite kontrollimise vajadus iseenesest õigustada piirikontrolli ajutist taaskehtestamist sisepiiridel. Kontroll sisepiiridel peaks jääma viimaseks abinõuks, mida rakendatakse määruses (EL) 2016/399 sätestatud erinormide kohaselt.

(12)

Kuna käesolevat määrust kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes juba seaduslikult viibivad või elavad liikmesriikide territooriumil, ei tuleks seda tõlgendada nii, et see annab neile kolmandate riikide kodanikele, kes soovivad reisida mõnda liikmesriiki, õiguse saada sellest liikmesriigist enne selle territooriumile saabumist ELi digitaalse COVID-tõendi. Liikmesriikidelt ei nõuta vaktsineerimistõendite väljastamist konsulaaresindustes.

(13)

Nõukogu võttis 30. juunil 2020 vastu soovituse (EL) 2020/912 (9) Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise ajutise piiramise ja sellise piirangu võimaliku kaotamise kohta. Käesolev määrus ei hõlma mittehädavajaliku liitu reisimise ajutisi piiranguid.

(14)

Euroopa Liidu lepingule (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades, et käesolev määrus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani selle protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma riigisiseses õiguses.

(15)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (10). Seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Selleks et liikmesriigid saaksid määruse (EL) 2021/953 tingimuste kohaselt aktsepteerida COVID-19 tõendeid, mille Iirimaa on välja andnud oma territooriumil seaduslikult viibivatele või elavatele kolmandate riikide kodanikele liikmesriikide territooriumil reisimise hõlbustamiseks, peaks Iirimaa kõnealustele kolmandate riikide kodanikele välja andma COVID-19 tõendid, mis vastavad ELi digitaalse COVID-tõendi usaldusraamistiku nõuetele. Iirimaa ja teised liikmesriigid peaksid tunnustama käesoleva määrusega hõlmatud kolmandate riikide kodanikele välja antud tõendeid vastastikkuse põhimõtte alusel.

(16)

Käesolev määrus on õigusakt, mis põhineb Schengeni acquis’l või on muul viisil sellega seotud vastavalt 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 1, 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 ja 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 tähenduses.

(17)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (11) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (12) artikli 1 punktis C osutatud valdkonda.

(18)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (13) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (14) artikliga 3.

(19)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (15) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (16) artikliga 3.

(20)

Kuna käesoleva määruse eesmärki hõlbustada COVID-19 pandeemia ajal mõne liikmesriigi territooriumil seaduslikult viibivate või elavate kolmandate riikide kodanike reisimist, kehtestades isikute COVID-19 vastu vaktsineerimist, testitulemust või läbipõdemist kinnitavate koostalitlusvõimeliste COVID-19 tõendite väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistiku, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)

Käesolev määrus peaks COVID-19 pandeemiast tingitud olukorra pakilisuse tõttu jõustuma Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(22)

Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Andmekaitsenõukoguga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (17) artikliga 42 ning nad esitasid ühisarvamuse 31. märtsil 2021 (18),

(1)

Tuleks tagada, et teave, mida pädevad asutused avaldavad oma veebisaitidel kohaldatavate riiklike õigus- ja haldusnormide kohta, millega reguleeritakse alternatiivsete investeerimisfondide (AIFid) ja vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondid) turustamisnõudeid, on võrreldav. Seepärast peaksid pädevad asutused sellise teabe avaldamiseks kasutama vorme.

(2)

AIFide ja eurofondide turustamisnõudeid reguleerivate kohaldatavate riiklike õigus- ja haldusnormide kokkuvõtted peaksid olema kergesti kättesaadavad. Seepärast peaksid pädevad asutused avaldama need kokkuvõtted samal veebilehel, kus avaldatakse kohaldatavad riiklikud õigus- ja haldusnormid. Kokkuvõtted peaksid olema selged, lühikesed ja kergesti arusaadavad.

(3)

AIFide valitsejad, Euroopa riskikapitalifondide (EuVECA) valitsejad, Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide (EuSEF) valitsejad ja eurofondide valitsejad peaksid saama eelnevalt hinnata piiriülese tegevuse üldkulusid igas liikmesriigis. Et tagada pädevate asutuste poolt sellise piiriülese tegevusega seotud ülesannete täitmise eest nõutavate tasude võrreldavus, tuleks need tasud või nende tasude arvutamise olulised elemendid esitada tabeli kujul.

(4)

Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvel (ESMA) peaks olema võimalik kontrollida, kas ta on saanud kogu teabe AIFide ja eurofondide turustamisnõudeid reguleerivate riiklike õigusnormide ning nende kokkuvõtete kohta ning AIFi valitsejate, EuVECA valitsejate, EuSEFi valitsejate ja eurofondide valitsejate piiriülese tegevusega seoses võetavate tasude kohta. Samuti peaks ESMA-l olema võimalik kontrollida, kas kõnealune teave on täielik ja ajakohane. Seepärast peaksid pädevad asutused kasutama standardvorme, kui nad esitavad ESMA-le hüperlingid veebisaitidele, kust kõnealune teave on leitav.

(5)

Nii ESMA kui ka pädevad asutused peaksid määrama ühtse kontaktpunkti, et saata ja saada teavet hüperlinkide kohta oma veebisaitidele, kus avaldatakse teavet AIFide ja eurofondide turustamisnõudeid reguleerivate riiklike sätete kohta.

(6)

Määruse (EL) 2019/1156 artikli 12 lõike 1 kohaselt peab ESMA avaldama 2. veebruariks 2022 oma veebisaidil keskandmebaasi, mis sisaldab kõiki AIFe, AIFi valitsejaid, EuSEFi valitsejaid, EuVECA valitsejaid, eurofonde ja eurofondi valitsejaid, kui neid fonde turustatakse muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik. Kõnealusesse keskandmebaasi tuleb sisestada pädevate asutuste esitatud teave hiljemalt viis tööpäeva pärast iga kvartali lõppu 31. märtsil, 30. juunil, 30. septembril ja 31. detsembril. Seepärast ei tohiks pädevate asutuste poolt keskandmebaasi sellise teabe esitamist käsitlevaid nõudeid hakata kohaldama enne 2. veebruari 2022.

(7)

Et määruse (EL) 2019/1156 artikli 13 lõikes 2 osutatud teavitusportaal toimiks sujuvalt, peavad tehnilised meetmed hõlmama teavitusportaali lisaandmete üleslaadimise vahendit. ESMA peaks tagama teavitusportaalis sisalduva teabe täielikkuse, tervikluse ja konfidentsiaalsuse.

(8)

Käesoleva määruse sätted on omavahel tihedalt seotud, kuna nendega kehtestatakse standardvormid ja -menetlused, mille alusel esitatakse ESMA-le AIFide ja eurofondide piiriülese turustamisega seotud teave ning mille alusel pädevad asutused avaldavad selle teabe oma veebisaitidel. Ühtsuse tagamiseks standardvormide kehtestamisel ja käesoleva määruse sätete omavahelise sisulise seotuse tõttu on asjakohane koondada need sätted ühte määrusesse.

(9)

Käesolev määrus põhineb ESMA poolt komisjonile esitatud rakenduslike tehniliste standardite eelnõul.

(10)

ESMA on korraldanud käesoleva määruse aluseks olevate rakenduslike tehniliste standardite eelnõu sätete kohta avalikud konsultatsioonid, analüüsinud potentsiaalseid seonduvaid kulusid ja kasu ning küsinud nõu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1095/2010 (2) artiklile 37 asutatud väärtpaberituru sidusrühmade kogult, ESMA ei konsulteerinud aga selliste rakenduslike tehniliste standardite eelnõude teemal, millega määratakse kindlaks standardvormid ja -menetlused, mille alusel riiklikud pädevad asutused esitavad teavet seoses turustamisnõudeid reguleerivate riiklike sätetega ning AIFi valitsejate, EuVECA valitsejate, EuSEFi valitsejate ja eurofondi valitsejate piiriülese tegevusega seotud regulatiivsete tasudega, ega selliste rakenduslike tehniliste standardite eelnõude teemal, millega määratakse kindlaks teave, mida pädevad asutused peavad esitama, ning vormid ja menetlused, mille abil pädevad asutused esitavad ESMA-le teavet AIFide ja eurofondide piiriülese turustamise keskandmebaasi loomiseks ja haldamiseks, ega ESMA loodud teavitusportaali toimimise tehnilise korra teemal, sest oleks olnud ebaproportsionaalne küsida sidusrühmade arvamust sätete kohta, mis puudutavad ainult ESMAt ja pädevaid asutusi.

(11)

Käesoleva määruse turustamisnõudeid käsitlevate riiklike õigusnormide avaldamist käsitlevate sätete kohaldamise aeg peaks olema kooskõlas määruse (EL) 2019/1156 seda kohustust puudutavate artiklite 4 ja 5 kohaldamise kuupäevaga. Käesoleva määruse nende sätete kohaldamise aeg, mis käsitlevad ESMA-le keskandmebaasi loomiseks ja haldamiseks esitatavat teavet, peaks olema kooskõlas määruse (EL) 2019/1156 seda kohustust puudutavas artikli 12 lõikes 1 osutatud kuupäevaga,

(1)

Nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2658/87 (2) lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et siduvale tariifiinformatsioonile, mis on antud käesolevas määruses käsitletavate kaupade kohta, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja määruse (EL) nr 952/2013 artikli 34 lõike 9 kohaselt tugineda veel teatava perioodi vältel. Kõnealuseks ajavahemikuks tuleks kehtestada kolm kuud.

(5)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

(1)

Nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2658/87 (2) lisatud kombineeritud nomenklatuuri ühetaolise kohaldamise tagamiseks on vaja vastu võtta meetmed, mis käsitlevad käesoleva määruse lisas osutatud kaupade klassifitseerimist.

(2)

Määrusega (EMÜ) nr 2658/87 on kehtestatud kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise üldreeglid. Neid üldreegleid kohaldatakse ka kombineeritud nomenklatuuril täielikult või osaliselt põhinevate või sellele täiendavaid alajaotisi lisavate teiste nomenklatuuride suhtes, mis on kehtestatud liidu erisätetega kaubavahetust käsitlevate tariifsete või muude meetmete kohaldamiseks.

(3)

Vastavalt nimetatud üldreeglitele tuleb käesoleva määruse lisas esitatud tabeli 1. veerus kirjeldatud kaubad klassifitseerida 2. veerus esitatud CN-koodi alla, lähtuvalt tabeli 3. veerus esitatud põhjendusest.

(4)

On asjakohane sätestada, et siduvale tariifiinformatsioonile, mis on antud käesolevas määruses käsitletavate kaupade kohta, kuid mis ei ole kooskõlas käesoleva määrusega, võib siduva tariifiinformatsiooni valdaja määruse (EL) nr 952/2013 artikli 34 lõike 9 kohaselt tugineda veel teatava perioodi vältel. Kõnealuseks perioodiks tuleks kehtestada kolm kuud.

(5)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas tolliseadustiku komitee arvamusega,

(1)

Vastavalt direktiivi (EL) 2019/904 artikli 13 lõike 1 punktile d peavad liikmesriigid esitama andmed turule lastud, plasti sisaldavate kalapüügivahendite kohta ning kasutuselt kõrvaldatud kalapüügivahendite kogumise kohta komisjoni kehtestatud vormis.

(2)

Direktiivi (EL) 2019/904 artikli 13 lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriikide esitatud andmetele ja teabele tuleks lisada kvaliteedikontrolli aruanne. Aruande vormil esitatud teave ja andmed peaksid olema piisavad selleks, et kontrollida asjaomase teabe ja andmete täpsust, usaldusväärsust ja liikmesriikide vahelist võrreldavust.

(3)

Vastavalt direktiivi (EL) 2019/904 artikli 13 lõikele 1 peaksid liikmesriigid esitama komisjonile andmed ja teabe elektrooniliselt 18 kuu jooksul pärast selle aruandeaasta lõppu, mille kohta neid koguti.

(4)

Selleks et liikmesriigid saaksid täita direktiivist (EL) 2019/904 tulenevaid aruandluskohustusi ning tagada esitatud andmete täpsus ja võrreldavus, tuleb kehtestada vorm liikmesriigis turule lastud, plasti sisaldavaid kalapüügivahendeid ning kasutuselt kõrvaldatud kalapüügivahendite kogumist käsitlevate andmete esitamiseks vastavalt direktiivi (EL) 2019/904 artikli 13 lõikega 4.

(5)

Käesoleva otsuse lisas esitatud vormi kohaselt tuleb turule lastud ja kasutuselt kõrvaldatud kalapüügivahendite kogused esitada kaalupõhiselt. Seetõttu peaksid liikmesriigid võtma vajalikud meetmed, et tagada kõnealusele vormile vastav aruandlus.

(6)

Käesoleva otsusega ettenähtud meetmed on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ (2) artikli 39 alusel loodud teaduse ja tehnika arenguga kohandamise ning jäätmeid käsitlevate direktiivide rakendamise komitee arvamusega,