(1)

Praegusest COVID-19 pandeemiast põhjustatud rahvatervisekriis (edaspidi „COVID-19 kriis“) on enneolematu väljakutse liidu ja liikmesriikide tervishoiusüsteemidele, eluviisile, majanduslikule stabiilsusele ja väärtustele. Ükski liikmesriik ei suuda COVID-19 kriisiga võitluses üksi edukas olla. Sellise ulatusega erakordne kriis eeldab kõigi liikmesriikide ning ELi institutsioonide ja organite otsustavat tegutsemist tõeliselt solidaarse koostöö vaimus.

(2)

Digitehnoloogial ja -andmetel on COVID-19 kriisi vastu võitlemisel suur roll, kuna Euroopas on paljud inimesed mobiilseadmete kaudu internetiga ühendatud. See tehnoloogia ja need andmed võivad olla oluliseks vahendiks, mille abil teavitada üldsust ja aidata asjakohastel avaliku sektori asutustel piirata viiruse levikut ning mida tervishoiuorganisatsioonid saavad kasutada terviseandmete vahetamiseks. Killustatud ja kooskõlastamata tegutsemine võib aga vähendada COVID-19 kriisiga võitlemiseks võetavate meetmete tõhusust ning tekitada samas suurt kahju ühtsele turule ning põhiõigustele ja -vabadustele.

(3)

Seetõttu on vaja välja kujundada ühine lähenemisviis, kuidas kasutada digitehnoloogiat ja -andmeid praegusele kriisile reageerimiseks. See lähenemisviis peaks aitama pädevatel riiklikel asutustel, eelkõige tervishoiuasutustel ja poliitikakujundajatel, saada piisavaid ja täpseid andmeid, et mõista COVID-19 viiruse arengut, levikut ja mõju. Digitehnoloogia võib aidata ka kodanikel hoida tulemuslikult ja sihipärasemalt suhtlemisdistantsi. Samal ajal on kavandatava lähenemisviisi eesmärk säilitada ühtse turu terviklikkus ning kaitsta põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele.

(4)

Mobiilirakendused võivad aidata liikmesriikide ja ELi tasandi tervishoiuasutustel jälgida ja ohjeldada praegust COVID-19 pandeemiat. Neid saab kasutada kodanikele juhiste andmiseks ja patsientide järelravi korraldamiseks. Hoiatus- ja kontaktide jälgimise rakendustel võib olla oluline roll nakatunud isikuga kokku puutunud inimeste kindlakstegemisel, haiguse leviku piiramisel ja nakkusahelate katkestamisel. Seetõttu võivad rakendused koos asjakohaste testimisstrateegiate ja kontaktide jälgimisega olla eriti olulised viiruse leviku ulatuse kohta teabe andmisel, suhtlemisdistantsi hoidmise meetmete ja liikumispiirangute tulemuslikkuse hindamisel ning piirangute leevendamise strateegiate jaoks vajaliku teabe andmisel.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuses nr 1082/2013/EL (1) on sätestatud erieeskirjad, mis käsitlevad tõsiste piiriüleste terviseohtude epidemioloogilist seiret, monitooringut, nende eest varajast hoiatamist ja nende vastu võitlemist. Otsuse artikli 2 lõikega 5 on ette nähtud, et komisjon tagab koostöös liikmesriikidega koordineerimise ja vastastikuse teavitamise kõnealuse otsuse alusel loodud mehhanismide ja struktuuride ning muude samalaadsete mehhanismide ja struktuuride vahel, mis on loodud liidu tasandil või Euratomi asutamislepingu alusel ja mille tegevus on asjakohane tõsisteks piiriülesteks terviseohtudeks valmisoleku ja neile reageerimise kavandamise, monitooringu, nende eest varajase hoiatamise ning tõkestamise seisukohast. Tõsiste piiriüleste terviseohtudega seotud tegevuse koordineerimise foorumiks on eespool nimetatud otsuse artikliga 17 loodud terviseohutuse komitee. Otsuse artikli 6 lõikega 1 on loodud nakkushaiguste epidemioloogilise seire võrgustik, mida juhib ja koordineerib Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC).

(6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/24/EL (2) (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) kohaselt peab e-tervise võrgustik töötama selle nimel, et saavutada Euroopa e-tervise süsteemidest ja teenustest ning koostalitlusvõimelistest rakendustest tulenev püsiv majanduslik ja sotsiaalne kasu, eesmärgiga saavutada kõrgetasemeline usaldusväärsus ja turvalisus, tõhustada tervishoiuteenuste osutamise järjepidevust ning tagada juurdepääs ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2016/679 (3) (füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) on kehtestatud isikuandmete, sealhulgas terviseandmete töötlemise tingimused. Selliseid andmeid võib töödelda muu hulgas siis, kui andmesubjekt on andnud selleks selgesõnalise nõusoleku või kui töötlemine on liikmesriigi või liidu õiguse kohaselt avalikes huvides, eelkõige seire ja hoiatamise eesmärgil ning nakkushaiguste ja muude tõsiste terviseohtude ennetamiseks ja tõrjeks.

(8)

Mitu liikmesriiki on võtnud vastu õigusaktid, mis võimaldavad neil töödelda terviseandmeid avalikes huvides (määruse (EL) 2016/679 artikli 6 lõike 1 punktid c ja e ning artikli 9 lõike 2 punkt i). Igal juhul peaksid andmetöötluse eesmärgid ja vahendid, see, milliseid andmeid töödeldakse ning kes seda teeb, olema selgelt ja konkreetselt määratletud.

(9)

Komisjon võib kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/1725 (4) artikliga 42 ja määruse (EL) 2016/679 artikliga 70 konsulteerida Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Andmekaitsenõukoguga.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/58/EÜ (5) on sätestatud eeskirjad, mida kohaldatakse liiklus- ja asukohaandmete suhtes, ning eeskirjad, mis käsitlevad teabe salvestamist kasutaja või abonendi lõppseadmesse (nagu mobiilseade) ja juurdepääsu saamist lõppseadmesse salvestatud teabele. Kõnealuse direktiivi artikli 5 lõike 3 kohaselt on selline salvestamine või juurdepääsu saamine lubatud üksnes kitsalt määratletud tingimustel või juhul, kui kasutaja või abonent annab oma nõusoleku pärast seda, kui talle on kooskõlas määruse (EL) 2016/679 nõuetega esitatud selge ja põhjalik teave. Lisaks võimaldab direktiivi artikli 15 lõige 1 liikmesriikidel võtta seadusandlikke meetmeid, et piirata teatavate direktiivis sätestatud õiguste ja kohustuste, sealhulgas artiklis 5 sätestatud õiguste ja kohustuste ulatust, kui selline piiramine on demokraatlikus ühiskonnas teatavate eesmärkide saavutamiseks vajalik, otstarbekas ja proportsionaalne abinõu.

(11)

Euroopa Komisjon märkis oma teatises „Euroopa andmestrateegia“, (6) et EL loob kõigi huvides ühtse turu, kus andmed saavad liikuda ELi piires ja sektorite vahel, kus järgitakse täielikult Euroopa norme, eelkõige neid, mis puudutavad eraelu puutumatust ja andmekaitset, samuti konkurentsiõigust, ning kus andmetele juurdepääsu ja nende kasutamise reeglid on õiglased, praktilised ja selged. Komisjon märkis, et kaalub, kas on vaja võtta seadusandlikke meetmeid, et edendada ettevõtetelt riigile andmete jagamist avalikes huvides.

(12)

Alates COVID-19 kriisi algusest on arendatud mitmesuguseid mobiilirakendusi, mõned neist ka avaliku sektori asutuste poolt, ning liikmesriikidelt ja erasektorilt on tulnud signaale, et nad soovivad kooskõlastamist liidu tasandil, kaasa arvatud selleks, et käsitleda küberturvalisuse, turvalisuse ja eraelu puutumatusega seotud mureküsimusi. Need rakendused täidavad tavaliselt kolme üldist ülesannet: i) kodanike teavitamine ja nõustamine ning sümptomitega isikute meditsiinilise jälgimise korraldamise hõlbustamine, sageli koos enesediagnoosimise küsimustikuga; ii) nende inimeste hoiatamine, kes on olnud nakatunud isiku läheduses, eesmärgiga katkestada nakkusahelad ja vältida nakkuse taaslevikut piirangute leevendamise etapis; ning iii) nakatunud isikute jälgimine ja karantiini jõustamine, millele võivad lisanduda funktsioonid nende tervisliku seisundi hindamiseks karantiini ajal. Osa rakendusi on üldsusele kättesaadavad, samas kui osa on kättesaadavad ainult kinnistele kasutajarühmadele ja mõeldud kontaktide jälgimiseks töökohal. Selliste rakenduste tõhusust ei ole üldjuhul hinnatud. Teabe jagamise ja sümptomite kontrollimise rakendused võivad olla kasulikud kodanike teadlikkuse suurendamiseks. Eksperdiarvamuste kohaselt näivad viiruse leviku tõkestamise seisukohast olevat kõige paljutõotavamad siiski need rakendused, mis on mõeldud kasutajate teavitamiseks ja hoiatamiseks, võttes samuti arvesse nende väiksemat mõju eraelu puutumatusele, ning mitu liikmesriiki uurib praegu võimalusi nende kasutamiseks.

(13)

Mõningaid selliseid mobiilirakendusi võib pidada meditsiiniseadmeteks, kui tootja on näinud ette nende kasutamise muu hulgas haiguse diagnoosimiseks, ennetamiseks, seireks, prognoosimiseks, raviks või leevendamiseks, mistõttu need kuuluksid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/745 (7) või nõukogu direktiivi 93/42/EMÜ (8) kohaldamisalasse. Kui enesediagnoosimise ja sümptomite kontrollimise rakendused annavad teavet diagnoosimise, ennetamise, seire või prognoosimise kohta, tuleks hinnata, kas need rakendused kvalifitseeruvad meditsiiniseadmeteks vastavalt meditsiiniseadmete õigusraamistikule (direktiiv 93/42/EMÜ ja määrus (EL) 2017/745).

(14)

Selliste mobiilirakenduste tõhusus sõltub mitmest tegurist. Üks selline tegur on levik kasutajate seas, st mobiilseadet kasutava elanikkonna osakaal ja selle sees nende inimeste osakaal, kes on rakenduse alla laadinud ja andnud nõusoleku neid puudutavate isikuandmete töötlemiseks ning ei ole seda nõusolekut tagasi võtnud. Teised olulised tegurid on üldsuse usaldus selle suhtes, et andmed on kaitstud asjakohaste turvameetmetega ja neid kasutatakse üksnes selleks, et hoiatada isikuid, kes võivad olla viirusega kokku puutunud, tervishoiuasutuste heakskiit, tervishoiuasutuste võime tegutseda rakenduse genereeritud andmete põhjal, integreeritus ja andmete jagamine muude süsteemide ja rakendustega ning piiriülene ja piirkondadevaheline koostalitlusvõime muude süsteemidega.

(15)

Hoiatus- ja kontaktide jälgimise rakendused on liikmesriikidele kasulikud selleks, et teha kindlaks nakatunud isikuga kokku puutunud inimesed, ning neil võib olla oluline roll viiruse leviku piiramises, kui hakatakse piiranguid leevendama. Need rakendused võivad olla ka kodanikele väärtuslikuks vahendiks, mille abil hoida tulemuslikult ja sihipärasemalt suhtlemisdistantsi. Nende mõju saab suurendada ulatuslikumat testimist toetava strateegia abil. Kontaktide jälgimine tähendab seda, et tervishoiuasutused teevad kiiresti kindlaks kõik COVID-19 diagnoosi saanud patsiendiga kokku puutunud isikud, paluvad neil end isoleerida ning sümptomite ilmnemisel testivad neid ja isoleerivad nad kiiresti. Lisaks võiks sellistest rakendustest saadud anonüümitud ja koondandmeid kasutada koos esmahaigestumist käsitleva teabega selleks, et hinnata suhtlemisdistantsi hoidmise meetmete tulemuslikkust. Ühest küljest on need rakendused ilmselgelt kasulikud liikmesriikide jaoks, teisest küljest võivad need anda lisaväärtust ka ECDC tööle.

(16)

Enesediagnoosimise ja sümptomite kontrollimise rakendused võivad anda hästi määratletud ja rakenduse suure kasutustihedusega piirkondadest asjakohast teavet COVID-19 sümptomitega juhtumite arvu kohta vanuse ja nädala kaupa. Kui see osutub edukaks, võivad riikide tervishoiuasutused otsustada kasutada rakenduste andmeid COVID-19 sündroomide seireks esmatasandi arstiabis. Need andmed võiks esitada ECDC-le igal nädalal koondatud kujul (nt gripilaadsete haiguste või ägedate hingamisteede nakkuste arv nädalas vanuserühmade kaupa kogu seiremeedikute poolt vaadeldavast rahvastikust). See võimaldaks riikide ametiasutustel ja ECDC-l hinnata hingamisteede sümptomite positiivset prognoosiväärtust konkreetses kogukonnas ning pakkuda rakenduse andmete põhjal teavet viiruse leviku ulatuse kohta.

(17)

Arvestades nutitelefonirakenduste eespool kirjeldatud funktsioone, võib nende kasutamine mõjutada teatavate põhiõiguste kasutamist, muu hulgas näiteks õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Igasugune selliste õiguste riive peaks olema õigusnormidega kooskõlas ning seepärast peaksid liikmesriikide õigusaktid, milles sätestatakse teatavate põhiõiguste kasutamise piirangud või antakse nende jaoks luba, olema kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega, nagu on ette nähtud Euroopa Liidu lepingu artikliga 6, ning nende riikide põhiseaduslike tavade ja rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega.

(18)

Selleks et eri liiki rakendused (ja neis nakkusahelate kohta kasutatavad infosüsteemid) oleksid vastuvõetavad, ning tagamaks, et nad täidavad neile seatud epidemioloogilise seire eesmärki, peavad nende aluseks olevad poliitikameetmed, nõuded ja kontrollid olema omavahel kooskõlas ning riikide vastutavad tervishoiuasutused peavad neid rakendama koordineeritult. Mitme kontaktide jälgimise rakendusi kasutama hakanud liikmesriigi kogemused näitavad, et rakenduste vastuvõetavuse suurendamiseks on meetmete ettevalmistamist ja rakendamist kasulik juhtida integreeritult ja kaasata sellesse lisaks tervishoiuasutustele ka muud ametiasutused (sh andmekaitseasutused), erasektor, eksperdid, akadeemikud ja sidusrühmad (nt patsientide rühmad). Rakenduse kasutuselevõtu ja edu jaoks on oluline ka see, et rakendust puudutav teabevahetus oleks võimalikult ulatuslik.

(19)

Et tuvastada lähedasi kokkupuuteid ka selliste kasutajate seas, kes kasutavad erinevaid kontaktide jälgimise rakendusi (mis võib suure tõenäosusega juhtuda üle riigi või piirkonna piiri liikuvate inimeste seas), tuleks rakendused kavandada koostalitlusvõimeliseks. Nakkusahelate järelevalvega tegelevatel riikide tervishoiuasutustel peaks olema võimalik vahetada teiste liikmesriikide või piirkondadega koostalitlusvõimelist teavet kasutajate kohta, kelle testitulemused on olnud positiivsed, et tegeleda piiriüleste nakkusahelatega.

(20)

Teatavad ettevõtjad, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenuste osutajad ja suured tehnoloogiaplatvormid, on avaldanud või teinud riikide ametiasutustele kättesaadavaks anonüümitud ja koondatud asukohaandmed. Sellised andmed on vajalikud viirusega võitlemiseks tehtava teadustöö jaoks, viiruse leviku mõistmiseks tehtava modelleerimise jaoks ning kriisi majanduslike mõjude modelleerimiseks, Eeskätt aitavad sellised andmed mõista ja modelleerida epideemia ruumilist dünaamikat ning hinnata suhtlemisdistantsi hoidmise meetmete (reisipiirangud, mitteoluliste tegevuste peatamine, ühiskonna täielik lukustamine) mõju liikuvusele. See on äärmiselt oluline esiteks selleks, et ohjeldada viiruse mõju ja hinnata vajadust eelkõige isikukaitsevahendite ja intensiivraviosakondade järele, ning teiseks, et toetada väljumisstrateegiat andmepõhiste mudelitega, mis illustreeriksid suhtlemisdistantsi hoidmise meetmete leevendamise võimalikku mõju.

(21)

Praegune kriis on näidanud, et riikide tervishoiuasutustel ja teadusasutustel oleks kasu ulatuslikumast juurdepääsust olulisele teabele, mis võimaldaks analüüsida viiruse arengut ja hinnata rahvatervise meetmete tõhusust.

(22)

Teatavad liikmesriigid on võtnud meetmeid, et lihtsustada juurdepääsu vajalikele andmetele. Samas kahjustab ELi ühiseid jõupingutusi viiruse vastu võitlemisel praeguste lähenemisviiside killustatus.

(23)

Liidu ühine lähenemisviis COVID-19 kriisile on muutunud vajalikuks ka seetõttu, et teatavates riikides võetud meetmed, näiteks üksikisikute asukohapõhine jälgimine, tehnoloogia kasutamine isiku terviseriski taseme hindamiseks ja tundlike andmete tsentraliseerimine, tekitavad küsimusi seoses mitme ELi õiguskorras tagatud põhiõiguse ja -vabadusega, kaasa arvatud õigusega eraelu puutumatusele ja õigusega isikuandmete kaitsele. Vastavalt liidu põhiõiguste hartale peab hartas sätestatud põhiõiguste ja -vabaduste piiramine olema igal juhul põhjendatud ja proportsionaalne. Eeskätt peaksid igasugused piirangud olema ajutised ja piirduma rangelt sellega, mis on vajalik kriisiga võitlemiseks, ning need ei tohiks pärast kriisi lõppu edasi kesta ilma piisava põhjenduseta.

(24)

Peale selle on Maailma Terviseorganisatsioon ja teised asutused hoiatanud ohu eest, et rakenduste ja ebatäpsete andmete tõttu võidakse arvatava seose tõttu haigusega hakata märgistama teatavate omadustega isikuid.

(25)

Vastavalt võimalikult väheste andmete kogumise põhimõttele peaksid avaliku sektori tervishoiuasutused ja teadusasutused töötlema isikuandmeid ainult siis, kui see on otstarbekas ja asjakohane ning piirdub rangelt vajalikuga, rakendades sealjuures vajalikke kaitsemeetmeid, nagu pseudonüümimine, koondamine, krüpteerimine ja detsentraliseerimine.

(26)

Tulemuslikud küberturvalisuse ja andmeturbe meetmed on hädavajalikud, et kaitsta andmete kättesaadavust, autentsust, terviklust ja konfidentsiaalsust.

(27)

Andmekaitseasutustega konsulteerimine kooskõlas liidu õiguses sätestatud isikuandmete kaitse nõuetega on hädavajalik, et tagada isikuandmete töötlemise seaduslikkus ja asjaomaste üksikisikute õiguste austamine.

(28)

Direktiivi 2011/24/EL artikliga 14 on liidule antud ülesanne toetada ja soodustada koostööd ja teabe vahetamist liikmesriikide vahel vabatahtlikus võrgustikus, mis ühendab liikmesriikide määratud riiklikke asutusi, kes vastutavad e-tervise eest (edaspidi „e-tervise võrgustik“). Selle eesmärkideks on muu hulgas töö selle nimel, et saavutada Euroopa e-tervise süsteemidest ja teenustest ning koostalitlusvõimelistest rakendustest tulenev püsiv majanduslik ja sotsiaalne kasu, eesmärgiga saavutada kõrgetasemeline usaldusväärsus ja turvalisus, tõhustada tervishoiuteenuste osutamise järjepidevust ning tagada juurdepääs ohututele ja kvaliteetsetele tervishoiuteenustele. Komisjoni rakendusotsusega (EL) 2019/1765 (9) on kehtestatud e-tervise võrgustiku loomise, haldamise ja läbipaistva toimimise eeskirjad. E-tervise võrgustiku koosseis ja pädevusvaldkond on sellised, et võrgustik peaks olema avaliku sektori tervishoiuasutuste ja teadusasutuste andmevajaduste üle peetavate arutelude peamine foorum, kus osalevad ka riikide elektroonilise side valdkonna reguleerivate asutuste, digiküsimuste eest vastutavate ministeeriumide ja andmekaitseasutuste ametnikud.

(29)

Ühtlasi peaksid e-tervise võrgustik ja komisjon tegema tihedat koostööd teiste asutuste ja võrgustikega, kes suudavad pakkuda käesoleva soovituse rakendamiseks vajalikku teavet, sealhulgas terviseohutuse komitee, nakkushaiguste epidemioloogilise seire võrgustiku, ECDC, Euroopa Andmekaitsenõukogu, elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ameti (BEREC) ja võrgu infosüsteemide koostöörühmaga.

(30)

COVID-19 kriisiga võitlemisel on üldsuse usalduse kindlustamiseks ülitähtis läbipaistvus, selge ja korrapärane teabevahetus ning võimalus, et kõige rohkem mõjutatud isikud ja kogukonnad saavad anda oma sisendi.

(31)

Arvestades, kui kiiresti areneb COVID-19 kriisiga seotud olukord eri liikmesriikides, on äärmiselt oluline, et liikmesriigid esitaksid oma aruanded ja komisjon vaataks käesolevas soovituses esitatud lähenemisviisi läbi kiiresti ja korrapäraselt niikaua, kuni kriis kestab.

(32)

Komisjon peaks käesolevat soovitust vajaduse korral täiendama täpsemate suunistega, mis käsitlevad muu hulgas seda, milline on hoiatuseks ja ennetuseks mõeldud mobiilirakenduste kasutamise mõju andmekaitsele ja eraelu puutumatusele,