Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Mitmepoolne vahekohus investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamiseks: UNCITRALi vaidluste lahendamise menetluse ja selle tulemuste hindamine kodanikuühiskonna soovituste seisukohast“

(omaalgatuslik arvamus)

(2023/C 75/18)

Raportöör:

Christophe QUAREZ

Täiskogu otsus	20.1.2022
Õiguslik alus	kodukorra artikli 52 lõige 2 –
	omaalgatuslik arvamus
Vastutav sektsioon	välissuhete sektsioon
Vastuvõtmine sektsioonis	14.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	26.10.2022
Täiskogu istungjärk nr	573
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	176/0/0

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Tõhus ja toimiv rahvusvaheline investeeringute kaitse süsteem koos vaidluste lahendamise mehhanismiga on ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee huvides. Siiski toetab komitee kriitikat kaubandus- ja investeerimislepingutes ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kohta. Kodanikuühiskonna esitatud kriitika puudutab peamiselt kõnealuse vahekohtusüsteemi legitiimsust, sidusust ja läbipaistvust.

1.2.

Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni volitused pidada ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) egiidi all läbirääkimisi mitmepoolse investeerimiskohtu võimaliku loomise üle. Komitee väljendab aga ka kahetsust, et käimasolevatel läbirääkimistel keskendutakse rohkem menetlusküsimustele kui sisulistele probleemidele.

1.3.

Viis aastat pärast investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reformi esimese mitmepoolse protsessi loomist ei ole tehtud palju olulisi edusamme, välja arvatud vahekohtunike käitumisjuhendi koostamisel, mille üksikasjad tuleb veel kindlaks määrata. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi struktuurireformi üle peetavates aruteludes, mille keskse osana nähakse alalise kohtu loomist, on keeruline leida lahendust, millega nõustuksid kõik UNCITRALi liikmesriigid.

1.4.

Kuna asjakohastes rahvusvahelistes organisatsioonides puudub liikmesriikide vahel üksmeel, pole senini kavandatud materiaalõiguse läbivaatamist. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles jätkama materiaalõiguse küsimuste reformi koos menetluseeskirjade reformiga. Seoses sisuliste küsimustega tuleks vältida õiglase ja võrdse kohtlemise ebamääraseid või liiga kaugeleulatuvaid sätteid ning piirduda tuleks vaid mittediskrimineerimise ja otsese sundvõõrandamisega kui investeeringute kaitse põhielementidega.

1.5.

Lisaks kutsub komitee üles tagama, et läbirääkimistel pöörataks tähelepanu ka mõnele valdkonnaülesele küsimusele, sealhulgas investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise heidutav mõju, kohalike õiguskaitsevahendite ammendumine ning kolmandate poolte, näiteks investeeringutest mõjutatud kohalike kogukondade juurdepääs. Protsess peab viima tõeliste mõjuavaldavate tulemusteni. See ei tohi lõppeda praeguse investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vahekohtusüsteemiga, mida peetakse edukaks.

1.6.

Komitee märgib, et menetluseeskirjade reform (eelkõige läbipaistvuse, kutse-eetika reeglite, vahekohtumenetlusele juurdepääsu või selle kulude vallas) võimaldab siiski luua pinnase aruteludeks ka materiaalõigusnormide reformi üle.

1.7.

Komitee soovib, et amicus curiae mudel (1) hõlmaks kolmandate poolte sekkumist kõigi sidusrühmade (nt kohalikud elanikud, töötajad, ametiühingud, keskkonnarühmad, tarbijad) kaudu. Samuti tuleb tagada, et kohtunikud nendega nõuetekohaselt arvestaksid.

1.8.

Komitee kiidab heaks OECD töö selle nimel, et võtta investeerimislepingutes arvesse kestliku arengu küsimusi, kuid nõuab, et OECD arvestaks oma töös samuti sotsiaalseid küsimusi, sealhulgas muutma hoolsuskohustuse kriteeriumiks, millele välisinvestorid peavad vastama.

1.9.

Komitee on korduvalt toonitanud (eelkõige arvamuses REX/501 mitmepoolse investeerimiskohtu kohta (2)) seda, kui oluline on, et mitmepoolne investeerimiskohus ei mõjutaks mingil moel ELi ja liikmesriikide suutlikkust täita oma kohustusi kooskõlas rahvusvaheliste keskkonna-, inimõiguste-, tööalaste ja loomulikult tarbijakaitsekokkulepetega. Samuti tuleb ette näha menetluslikud tagatised nõuete vastu, mis on suunatud avalikku huvi kaitsvate siseriiklike õigusnormide vastu. Komitee leiab, et seda eesmärki saaks saavutada hierarhia sätte (3) ja avaliku huvi erandi lisamisega.

1.10.

Komitee märgib, et isegi kui UNCITRALi III töörühm keskendub menetluslikele elementidele, võib sellel tulevikus olla kohtupraktikale positiivne mõju, et muuta seda selgemaks ja stabiilsemaks, mis lihtsustab ka investeerimislepingute suhtes kohaldatava materiaalõiguse reformi.

1.11.

Komitee rõhutab, et vastavalt rahvusvahelisele tavaõigusele ja rahvusvahelistele inimõigustele peavad üksikisikud kõigepealt taotlema õiguskaitset liikmesriikide kohtutes, enne kui nad saavad algatada riigi suhtes rahvusvahelisi menetlusi; komitee väljendab kahetsust asjaolu üle, et rahvusvahelises investeerimisõiguses ei nõuta üldiselt, et kõigepealt ammendataks kohalikud õiguskaitsevahendid. Komitee märgib, et see süsteem on VKEde suhtes diskrimineeriv, kuna nende rahalised vahendid on piiratud. Seetõttu innustab komitee komisjoni jätkama UNCITRALi protsessis kohalike õiguskaitsevahendite ammendumise küsimusega tegelemist enne mis tahes rahvusvaheliste pöördumiste esitamist. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamist tuleks vaadelda erakorralise õiguskaitsevahendina.

1.12.

Komitee tuletab komisjonile meelde oma soovi olla tihedamalt kaasatud UNCITRALi töösse.

1.13.

Komitee kordab vajadust leida sidusus ELi kaugeleulatuvate kestliku arengu eesmärkide ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudeli reformimise vahel. Halvasti kavandatud lepingud võivad edusamme takistada, samas kui hästi kavandatud investeerimislepingud võivad aidata ettevõtetel praeguseid probleeme lahendada. Tarvis on välja töötada rahvusvahelise investeerimisjuhtimise uus mudel, mis sulgeks märkimisväärse lõhe ühelt poolt investeerimissüsteemi ning teiselt poolt inim- ja töötaja õiguste ja keskkonna vahel.

2.   Sissejuhatus

2.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine on paljudes vabakaubanduslepingutes ja rahvusvahelistes investeerimislepingutes sisalduv mehhanism, mis võimaldab lahendada investeeringute kaitse lepingute rakendamisega seotud vaidlusi.

2.2.

Tegemist on õiguskaitsevahendiga eraõiguslikus vahekohtus, mille poole pöördub osalisriigist pärit välisinvestor riigi vastu, mis ei järgi kõnealuse lepingu sätteid.

2.3.

Ühe vahekohtuniku nimetab ettevõtja, teise määrab riik ja kolmanda Alalise Vahekohtu peasekretär.

2.4.

Komitee on juba mitmel korral käsitlenud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise küsimusi (4). Käesoleva arvamuse eesmärk ei ole seega analüüsida kõiki investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise vahekohtumenetlusega seotud vajakajäämisi ja probleeme, vaid uurida sellise vaidluste lahendamise reformi ja ajakohastamise protsessi ning võtta selle kohta seisukoht. Protsessi arutatakse UNCITRALiga ja selles on Euroopa Komisjonil keskne roll.

3.   Üldised märkused

3.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudelit on viimastel aastatel palju kritiseeritud ja huvi investeerimislepingute reformimise vastu on pidevalt suurenenud, kuna praegune mudel piirab riikide õigust õigusakte vastu võtta, seab kahtluse alla demokraatliku legitiimsuse ning takistab Euroopa regulatiivsete standardite (nii sanitaar-, fütosanitaar-, sotsiaalsete kui ka keskkonnaalaste standardite) järgimist. Samuti puudutab see vahekohtunike neutraalsust ja sõltumatust.

3.2.

Kõige sagedamini tuvastatud probleemid puudutavad läbipaistvuse puudumist investeerimisvaidlustes, vahekohtu otsuste järjepidevuse ja prognoositavuse puudumist, vahekohtunike rolli ja sõltumatust, kahtlusi nende otsuste õiguspärasuses ning nende otsuste heidutavat mõju riigi regulatiivsele võimule. Heidutav mõju viitab muu hulgas asjaolule, et võidakse pärssida riikide tahet võtta vastu olemuslikult üldistest huvidest lähtuvaid õigusnorme, kuna nad ei soovi võtta endale investeerimislepingutest tulenevat vastutust, millega võib kaasneda kohustus maksta kohtuvaidluse korral välisinvestoritele suuri summasid, mis kahjustaks ka riigi kodanike ja maksumaksjate huve.

3.3.

Kriitikas viidatakse sageli ka investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise klauslitele, mis sisaldavad ebamääraseid ja liiga kaugeleulatuvaid mõisteid, nagu „õiglane ja võrdne kohtlemine“ ja „kaudne sundvõõrandamine“, mis võib põhjustada õiguskindlusetust ja võimalikku väärkasutamist.

3.4.

Õigust tõhusale kohtulikule kaitsele mõjutab ka põhimõte, et otsuste tühistamiseks või uuesti läbivaatamiseks ei saa edasi kaevata, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Viimastel aastatel on investorid traditsiooniliste investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemide puudusi ära kasutanud, mis on toonud kaasa investori ja riigi vaheliste vaidluste enneolematu sagenemise ning investorite nõutud summade märkimisväärse suurenemise ja kohtuvaidluste kõrge maksumuse.

3.5.

Kuna praeguseid probleeme, nagu kliimamuutused (mis eeldavad töötajate õiglast üleminekut vähese CO2 heitega majandusele), COVID-19-le reageerimine, digiüleminek ja kestliku arengu eesmärgid, sealhulgas inimväärse töö saavutamine, saab lahendada ainult rahvusvaheliste ja riiklike investeeringute kaudu, on tarvis põhjalikult reformida investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanisme.

3.6.

Komitee tuletab meelde vajadust nüüdisaegse, tõhusa ja toimiva rahvusvahelise investeeringute kaitse süsteemi järele koos vaidluste lahendamise mehhanismiga ning asjaolu, et tarvis on saavutada kooskõla ELi kaugeleulatuvate kestliku arengu eesmärkide ning investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudeli reformimise raamistiku vahel. Halvasti kavandatud lepingud võivad edusamme takistada, samas kui hästi kavandatud investeerimislepingud võivad aidata ettevõtetel praeguseid probleeme lahendada.

4.   Euroopa Liidus arutlusel olevad teemad

4.1.

Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudelile osaks saanud kriitika tõttu lõi Euroopa Komisjon selle asenduseks 2015. aastal alalise investeerimisvaidluste lahendamise organi, mis on spetsiaalselt kavandatud eespool nimetatud probleemide lahendamiseks.

4.2.

Tasub täpsustada, et komisjon näeb mitmepoolse investeerimiskohtu loomisega ette üksnes vaidluste lahendamisega seotud menetlusküsimustega tegelemise, kuid ei vasta täielikult investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mudeli suhtes tehtud sisulisele kriitikale.

4.3.

Praeguse reformikäsituse kohaselt tuleb sisulisi küsimusi, nagu kohaldatav materiaalõigus või tõlgendamisreeglid, sealhulgas kooskõla muude rahvusvaheliste kohustustega (nt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ja ÜRO konventsioonidega seotud kohustustega), käsitleda üksnes investeerimislepingute raames, mis on mitmepoolses investeerimiskohtus arutlusel.

4.4.

Seetõttu väljendab komitee muret, et isegi kui mitmepoolsel tasandil leitaks uus vaidluste lahendamise süsteem, ei lahendaks see kahepoolsete investeeringute kaitse lepingute sisulist probleemi, kuna need sisaldavad ebamääraseid ja liiga kaugele ulatuvaid sätteid, mis jätavad ruumi kuritarvitamiseks (nagu eespool nimetatud õiglane ja võrdne kohtlemine, sh kaudne sundvõõrandamine). Seepärast soovitab komitee piirduda õiglase ja võrdse kohtlemise sätetes üksnes mittediskrimineerimise ja otsese sundvõõrandamisega ning kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma arvesse ka kohaldatava materiaalõiguse küsimusi, mitte ainult menetluslikke elemente.

4.5.

Mitmepoolse investeerimiskohtu toimimise täpsem kord (nt selle koosseis, eelarve, võimalus toetada seda sekretariaadiga) oleneb kavandatava uue süsteemiga ühinevate riikide vaheliste eelseisvate läbirääkimiste tulemustest.

5.   Vajadus lähenemisviisi järele, mis oleks kooskõlas kestliku arengu ja sotsiaalse õigluse eesmärkidega

5.1.

Praegu tajuvad üldsus ja samuti eksperdid märkimisväärset lõhet investeeringute kaitse ning inim-, sotsiaal-, keskkonna- või terviseõiguste kaitse vahel, kuna esimene on õiguslikult siduv ja selle jõustamiseks kohaldatakse siduvaid õigusakte. Inim-, sotsiaal-, keskkonna- või terviseõiguste kaitse puhul aga kohaldatakse rahvusvahelisi leppeid, mis on kas osaliselt siduvad või ei ole üldse siduvad, või kui need on siduvad, puuduvad vahendid nende nõuetekohaseks jõustamiseks.

5.2.

Arutelus investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reformi üle tuleks arvesse võtta ka Euroopa Komisjoni uut lähenemisviisi kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide rakendamisele ja jõustamisele ELi vabakaubanduslepingutes, milles vaadatakse läbi 2018. aasta 15 punktist koosnev tegevuskava (5).

5.3.

Komitee väljendab heameelt selle üle, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) lõi investeerimislepingute tulevikku käsitleva algatuse, (6) milles uuritakse, kuidas tulevaste lepingutega saaks lahendada eespool nimetatud probleeme ja töötada välja reformiideed. Algatuse keskmes on tungiv vajadus tegeleda kliimakriisiga. Komitee kutsub siiski üles seda tööd täiendama, võttes arvesse sotsiaalküsimusi, eelkõige muutes hoolsuskohustuse kriteeriumiks, millele välisinvestorid peavad vastama.

5.4.

OECD töö hõlmab olulisi vahe-eesmärke nõukogu soovituses välismaiste otseinvesteeringute kohta kestliku arengu jaoks, (7) mille OECD ministrid võtsid vastu 2022. aasta juunis. See on esimene mitmepoolne vahend, mis aitab poliitikakujundajatel suurendada rahvusvaheliste investeeringute positiivset panust kestliku arengu eesmärkide saavutamisse. Seda täiendavad välismaiste otseinvesteeringute kvaliteedi töövahend (FDI Qualities Policy Toolkit) (8) ja välismaiste otseinvesteeringute kvaliteedinäitajad 2022 (FDI Qualities Indicators 2022) (9).

5.5.

Nii nagu Euroopa Parlament, (10) leiab ka komitee, et ELi investeerimispoliitika peab vastama investorite ja soodustatud riikide ootustele, aga ka liidu laiematele majandushuvidele, välispoliitika eesmärkidele ja liidu prioriteetidele, eelkõige seoses keskkonnakaitse, inimõiguste ja põhiõigustega.

5.6.

Komitee rõhutab, et vastavalt rahvusvahelisele tavaõigusele ja rahvusvahelistele inimõigustele peavad üksikisikud kõigepealt taotlema õiguskaitset liikmesriikide kohtutes, enne kui nad saavad algatada riigi suhtes rahvusvahelisi menetlusi; komitee väljendab kahetsust asjaolu üle, et rahvusvahelises investeerimisõiguses ei nõuta üldiselt, et enne rahvusvaheliste nõuete tegemist ammendataks kõigepealt kohalikud õiguskaitsevahendid.

5.7.

Seetõttu julgustab komitee komisjoni kohalike õiguskaitsevahendite ammendumise küsimust veelgi rohkem uurima.

6.   ÜRO rahvusvahelise kaubandusõiguse komisjoni (UNCITRAL) III töörühma roll

6.1.

Nõukogu antud volitustele tuginedes alustas komisjon läbirääkimisi ÜRO liikmesriikidega UNCITRALi egiidi all ja eelkõige III töörühmas.

6.2.

Komitee tuletab komisjonile meelde oma soovi olla UNCITRALi töösse rohkem kaasatud.

6.3.

2017. aasta novembris andis UNCITRAL oma III töörühmale ulatuslikud volitused töötada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise võimaliku reformiga. Oma arutelude esimeses etapis tuvastas III töörühm mitmeid probleeme. Seoses investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise üldkulude ja kestusega (11): — töörühm võttis teadmiseks analüüsid, mis põhinevad praegu kättesaadaval piiratud teabel, mille kohaselt olid 80–90 % investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise kuludest seotud juriidilise esindamise ja ekspertide tasudega, kusjuures keskmine kulu oli 8 miljonit USA dollarit menetluse kohta; — erilist tähelepanu juhiti asjaolule, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetluste suuri kulusid, mida kaetakse riiklikest vahenditest, on piiratud rahaliste vahenditega arenguriikide jaoks keeruline põhjendada; — ühtlasi juhiti tähelepanu sellele, et menetluse kestuse ja maksumusega seotud tagajärjed tulenevad ka asjaolust, et investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korraga ei järgitud pretsedendi reeglit, mis tõi kaasa prognoositavuse puudumise; — lisaks märgiti, et mõne süsteemi menetluste kulukus piiras väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääsu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismile, mistõttu nad jäid ilma neile investeerimislepingutega tagatud kaitsest; — siiski märgiti, et mõnes süsteemis võivad lisakulud tuleneda ka kuritarvitustest, paralleelsete menetluste olemasolust, selgete menetlusnormide ning sellise süsteemi puudumisest, millega kuritarvitavad nõuded väga kiiresti tagasi lükata; — samuti juhiti tähelepanu sellele, et kulude suurenemine oli seotud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise korra süsteemsete ja struktuursete probleemidega või süsteemi puudumisega. Lisati, et need probleemid põhjustasid vajakajäämisi tulemuste sidususe ja prognoositavuse osas, mõjutades peamiselt riike, kelle vastu nõuded esitati. Seoses olemasolevate sisuliste probleemidega tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta koostoimet aluseks olevate sisuliste standarditega (12): — muud vahendid kui vahekohtumenetlus investeerimisvaidluste lahendamiseks ning vaidluste vältimise meetodid; — kohalike õiguskaitsevahendite ammendumine; — kolmandate poolte osalemine; — kohtualluvus vastuhagi korral; — õiguslik seisak; — kahjuhüvitise arvutamine.

6.4.

Alates oma töö alustamisest on III töörühm tegelenud kahe põhiteemaga: esiteks võimalik struktuurireform alalise kohtu ja apellatsioonisüsteemi loomise kaudu; kohtunike ametissenimetamine ja apellatsioonimenetluse ulatus. Teine paralleelne suund puudutab reformi mittestruktuurilisi ja astmelisi elemente, nagu vahekohtunike ja kohtunike käitumisjuhendi loomine (et suurendada läbipaistvust ja vältida huvide konflikte) ning kahju ja huvide hindamise metoodika ja pooltevahelise vahendusmenetluse hõlbustamise viisid. Küll aga ei ole struktuurireformi ja valdkondadevaheliste küsimuste vallas suuri edusamme tehtud. Näiteks arutatakse delegatsioonides endiselt alalise kohtu pädevust, koosseisu ja kohtu liikmete ametisse nimetamise korda.

6.5.

Euroopa Komisjon pooldab arutelus selgeid reegleid eetika ja erapooletuse, pikendamatu ametissenimetamise, vahekohtunike täistööajaga töötamise ja sõltumatute kohtunike ametisse nimetamise mehhanismide kohta. Komitee toetab seda seisukohta, sest huvide konfliktide vältimiseks on vajalikud ranged eeskirjad.

6.6.

Algselt tõstatati rohkem valdkondadevahelisi küsimusi, nagu investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise heidutav mõju, kohalike õiguskaitsevahendite ammendumine ja kolmandate poolte, näiteks investeeringutest mõjutatud kohalike kogukondade juurdepääs, millele pöörati vähem tähelepanu. See tekitas paljudes jälgivates kodanikuühiskonna rühmades pettumust. Kooskõlas oma soovitustega arvamusest REX/501 julgustab komitee komisjoni tagama, et need olulised küsimused jääksid päevakorda ja et neid käsitletaks piisaval määral.

6.7.

Komitee avaldab kahetsust puudujääkide üle III töörühma veebisaidi ja protokolli loetavuses, mis ei võimalda sidusrühmadel töö edenemisega nõuetekohaselt tutvuda.

6.8.

Komitee märgib, et isegi kui III töörühma töö keskendub menetluslikele elementidele, võib sellel tulevikus olla positiivne mõju kohtupraktikale, muutes seda näiteks selgemaks ja stabiilsemaks, mis hõlbustaks ka investeerimislepingute suhtes kohaldatava materiaalõiguse reformi. Kuid selleks, et mitmepoolne investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reform annaks reaalseid tulemusi, peab komitee oluliseks, et institutsioonilise reformi käigus eemaldutaks ajutisest vahekohtumenetlusest, et võtta kasutusele terviklikum lähenemisviis rahvusvahelisele investeerimisjuhtimisele ning mitte lihtsalt asendada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine investori ja riigi vahelise kohtuga.

---

(1)  Amicus curiae menetlus viitab vaidluses mitteosalevale ettevõttele või isikule, kes soovib esitada kohtule õiguslikke argumente. Amicus curiae vormis esitatud argumentide vastuvõtmine toimub rangetel tingimustel, et tagada kohtuvaidluse poolte õiguste tasakaalu järgimine menetluse käigus. Siiski on selle eesmärk ka tugevdada investeerimisvaidluste lahendamise legitiimsust, https://www.iisd.org/itn/fr/2019/04/23/protecting-social-rights-using-the-amicus-curiae-procedure-in-investment-arbitration-a-smokescreen-against-third-parties-maxime-somda/.

(2)  ELT C 110, 22.3.2019, lk 145.

(3)  Kui läbirääkimistes osalenud riigid tahavad määratleda sama teema kohta sõlmitud järjestikuste lepingute tähtsuse järjekorda, siis sisaldavad lõppklauslid sätteid uue lepingu ja olemasolevate või tulevaste lepingute vahelise suhte kohta.

(4)  ELT C 110, 22.3.2019, lk 145, ELT C 487, 28.12.2016, lk 30, ELT C 332, 8.10.2015, lk 45.

(5)  Komitee käsitles seda teemat oma arvamuses REX/535 „Järgmise põlvkonna kaubandus ja kestlik areng – 15 punktist koosneva tegevuskava läbivaatamine“ (ELT C 105, 4.3.2022, lk 40).

(6)  https://www.oecd.org/investment/investment-policy/investment-treaties.htm

(7)  https://legalinstruments.oecd.org/en/instruments/OECD-LEGAL-0476

(8)  https://www.oecd-ilibrary.org/finance-and-investment/fdi-qualities-policy-toolkit_7ba74100-en

(9)  https://read.oecd-ilibrary.org/view/?ref=1144_1144750-u5ks4jvtnl&title=FDI-Qualities-Indicators-2022

(10)  Euroopa Parlamendi 23. juuni 2022. aasta resolutsioon ELi rahvusvahelise investeerimispoliitika tuleviku kohta (2021/2176 (INI).

(11)  III töörühma (investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reform) aruanne oma 34. istungjärgu töö kohta (Viin, 27. november – 1. detsember 2017).

(12)  III töörühma (investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise reform) aruanne oma 37. istungjärgu töö kohta (New York, 1.–5. aprill 2019).