Kummik
Proosa
[muuda]- Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
- "Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
- Asta Kass, "Pahupidi puhkus". Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64
