Rahvusvaheline leping

Rahvusvaheline leping on kõige laiemas mõttes rahvusvahelise õiguse subjektide vahel sõlmitud kokkulepe. Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 2(1)(a) sisalduva kitsama definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline leping rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, sõltumata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata tema konkreetsest nimetusest.

Lisaks konventsioonile ja statuudile võivad rahvusvahelised lepingud kanda ka näiteks järgmisi nimesid: pakt, kokkulepe, deklaratsioon, konkordaat, protokoll, memorandum. Eesti õigusaktides on rahvusvahelise lepingu sünonüümiks välisleping.

Rahvusvahelisi lepinguid käsitlevad reeglid tulenevadki kahest Viinis sõlmitud konventsioonist, aga samuti omab tähtsust rahvusvaheline tavaõigus.

Lepinguid võib jagada ühinemisvõimaluste poolest näiteks avatud ja suletud lepinguteks, kus avatud lepinguteks on üldjuhul mitmepoolsed ehk multilateraalsed lepingud ning suletud lepinguteks kahepoolsed ehk bilateraalsed lepingud. Samas on ka mitmepoolseid suletud lepinguid, millega liitumiseks on vaja eelnevalt saada seniste lepingupoolte nõusolek (plurilateraalsed lepingud) – selliseks lepinguks on näiteks NATO õiguslikuks aluseks olev Washingtoni leping.

Mitmepoolseid lepinguid nimetatakse enamasti konventsioonideks ja need reguleerivad enamasti mingit laiema tähtsusega küsimuste ringi, näiteks ÜRO mereõiguse konventsioon. Konventsioonide koostamine või täideviimine toimub tihti selleks otstarbeks loodud rahvusvahelise organisatsiooni egiidi all. Kõik rahvusvahelised organisatsioonid on loodud riikide sõlmitud lepingute alusel, mis on ka nende organisatsioonide põhikirjadeks ehk statuutideks.

Näiteks inimõigustega tegelev Euroopa Nõukogu asutati 1949. aastal Londonis alla kirjutatud statuudiga. Sellele järgnenud aja jooksul on Euroopa Nõukogu eestkostel koostatud ja allakirjutamiseks avatud umbes 170 lepingut. Eesti sai Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aastal ja on seejärel ühinenud paljude selle organisatsiooni konventsioonidega.

Rahvusvaheliste lepingute jõustumine Eestis

Välislepingu sõlmimise või konventsiooniga ühinemise eeltöö teeb tavaliselt konkreetse lepingu valdkonna eest vastutav ministeerium. Välisministeerium jälgib lepingu ettevalmistamise käigus üldiste rahvusvahelise õiguse normide täitmist ja esitab ettevalmistatud lepingu vabariigi valitsusele heakskiitmiseks. Peale valitsusepoolset heakskiitu alustab välisministeerium lepingu allakirjutamise või konventsiooniga ühinemise protseduure.

Kuigi välislepingute sõlmimine kuulub Eestis üldjuhul valitsuse kompetentsi, peab teatud puhkudel lepingu jõustumiseks nõusoleku andma ka Riigikogu. Niisuguste lepingute hulka kuuluvad riigipiire muutvad lepingud, riigile varalisi või sõjalisi kohustusi võtvad lepingud ning sellised lepingud, mis nõuavad Eesti seaduste muutmist, millega astutakse rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks või millesse on ratifitseerimise nõue sisse kirjutatud.

Kahepoolsed ja valitsustevahelised lepingud jõustuvad need peale nootide vahetust, millega pooled on teineteisele teatanud, et on valmis lepingut täitma. Sisuliselt tähendab see, et kõik asjaomased ministeeriumid on lepingu rakendamiseks valmis.

Vaata ka

Kirjandus

Vallikivi, H. Välislepingud Eesti õigussüsteemis. Tallinn: Õiguskirjastus 2001. ISBN 9985-78-336-0
Aust, A. Modern Treaty Law and Practice. Cambridge University Press, 2000. ISBN 0-521-59846-X

Välislingid