Krimmi annekteerimine
 | See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2014) |
2014. aasta Krimmi anneksioon, osa 2013. aasta novembris alanud Ukraina kriisist, viitab Krimmi okupeerimisele ja annekteerimisele Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt 2014. aasta kevadel. Tegemist oli ühtlasi esimese suurema konfliktiga Venemaa ja lääneriikide vahel pärast külma sõja lõppu ja Berliini müüri langemist. Krimmi okupeerimist Venemaa poolt loetakse ühtlasi teise külma sõja alguseks.[1][2][3][4] Krimmi sündmustele järgnesid rahutused Ukraina ida- ja lõunaosas ning sõda Donbassis.
Taust
[muuda | muuda lähteteksti]Krimmi poolsaarel on ajaloo käigus elanud mitmed rahvad ja see on kuulunud erinevate riikide koosseisu. Venemaa osaks sai Krimm 1783. aastal, Vene-Türgi sõdade tulemusel. 1921. aastal loodi Krimmi ANSV, mis algselt kuulus Nõukogude Venemaa, hiljem Vene NFSV (osa Nõukogude Liidust) koosseisu. Pärast Saksa okupatsiooni (1941–1944) süüdistas Stalin krimmitatarlasi koostöös okupatsioonivõimudega, lasi nad kõik Kesk-Aasiasse deporteerida ja likvideeris Krimmi autonoomia. Piirkonda asustati inimesi Venemaalt ja Ukrainast. 1954. aastal viis Nikita Hruštšov Krimmi üle Ukraina NSV koosseisu. 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses pöördus enamik ellujäänud krimmitatarlasi Krimmi tagasi.[5]
Separatistlikud meeleolud hakkasid Krimmis ilmnema perestroika ja glasnosti ajal. 1991. aasta kohalikul referendumil toetas 93% hääletanutest Krimmi oblasti asemele Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi loomist. Sama aasta Ukraina rahvahääletusel toetas Ukraina iseseisvumist üleriigiliselt 91%, Krimmis aga 54% osalejatest. 1994. aasta kohaliku parlamendi valimistel sai 67% häältest Venemaa Blokk, mis pooldas Krimmi iseseisvumist või Venemaaga taasühendamist. Nende kandidaat sai sama aasta kohalike presidendivalimiste teises voorus 73% häältest. Toetus separatismile on etniliste gruppide lõikes erinenud. 1996. aasta küsitluse järgi soovis piirkonna ühendamist Venemaaga 59% etnilistest venelastest (nad moodustasid 2001. aasta seisuga 58% Krimmi rahvastikust), 41% etnilistest ukrainlastest (24% Krimmi rahvastikust) ja 8% krimmitatarlastest (10% Krimmi rahvastikust).[6]
1995. aastal peatas Ukraina president Leonid Kutšma ajutiselt Krimmi konstitutsiooni kehtivuse ja kaotas Krimmi presidendi ametikoha, suurendades nii keskvalitsuse mõju piirkonna üle. 1990. aastate keskpaigast alates vähenes kohalikel valimistel avalikult separatismimeelsust demonstreerivate kandidaatide häältesaak, mistõttu tekkis arvamusi, et eraldumist taotlev liikumine on ebaõnnestunud ja regioon Ukrainasse integreeritud. Separatismi suhteliselt suure populaarsuse püsimist näitas aga 2001. aasta küsitlus, mille kohaselt pooldas 50% Krimmi rahvast Venemaa osaks saamist ja 9% iseseisvust. Pärast Oranži revolutsiooni, läänemeelse rahvuslase Viktor Juštšenko Ukraina presidendiks saamist ja Vene-Gruusia sõda läbi viidud 2008. aasta küsitluse järgi toetas 73% kindlat seisukohta omanud vastanutest (sealhulgas 85% venelastest, 65% ukrainlastest ja 17% krimmitatarlastest) Krimmi liitmist Venemaaga ja 47% vastanutest (49% venelastest, 45% ukrainlastest ja 39% krimmitatarlastest) Krimmi iseseisvust. Krimmitatarlastest 59% pooldas krimmitatari autonoomse üksuse loomist Ukraina koosseisus ja 33% Krimmi liitmist Türgiga. Edaspidi Ukrainast lahku lüüa soovijate hulk vähenes. 2009. aasta küsitluse järgi oli selliseid inimesi 38% (sealhulgas 43% venelastest, 35% ukrainlastest, 27% krimmitatarlastest) ja 2011. aastal, pärast Venemaa-sõbraliku ja vene keele teiseks riigikeeleks teinud ning separatismi vastu oleva Viktor Janukovitši presidendiks saamist, 30% (sealhulgas 35% venelastest, 25% ukrainlastest, 28% krimmitatarlastest). Türgiga liitmist pooldavaid krimmitatarlasi oli 2009. aastal 17% ja 2011. aastal 21%.[7]
Venemaa kõrgem juhtkond alates Boriss Jeltsinist kuni 2014. aastani Krimmi separatismi ei toetanud. Samas oli Venemaa valitsus deklareerinud, et Ukraina liitumine NATO-ga oleks Venemaa julgeolekule vastuvõetamatu oht. 2008. aasta NATO tippkohtumisel teatas Vladimir Putin, et selline asjade käik tooks kaasa Ukraina lagunemise mööda regionaalseid piire. Lisaks olevat ta öelnud, et Ukraina on ajaloolisi Venemaa regioone sisaldav kunstlik riik. Mõned Venemaa poliitilised liidrid (Juri Lužkov ning mitmed opositsioonilised rahvuslased ja kommunistid) siiski toetasid avalikult Sevastopoli või kogu Krimmi Venemaaga ühendamist. Sevastopolis asus mereväebaas, mille Ukraina oli pärast Nõukogude Liidu lagunemist Venemaa Musta mere laevastikule rentinud. Janukovitš sõlmis 2010. aastal uue leppe, mille kohaselt 2017. aastal lõppema pidanud rendileping pikenes 25 aasta võrra.[8]
Lühikokkuvõte
[muuda | muuda lähteteksti]Kriis algas pärast Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši põgenemist, Ukraina Ülemraada poolt ametist tagandamist ning valitsuse vahetumist läänemeelse üleminekuvalitsusega 2014. aasta Ukraina revolutsiooni käigus 18.–23. veebruaril 2014.[9][10]
Ukraina autonoomses piirkonnas Krimmis puhkesid meeleavaldused. Tänavatele tulid inimesed, kes olid vastu võimuvahetusele Kiievis, soovisid lähedasemaid sidemeid Venemaaga, Krimmi autonoomia laiendamist või isegi iseseisvumist. Seevastu Krimmi tatarlased ja ukrainlased avaldasid meelt Kiievi uue võimu toetuseks. Venemaa suurendas Ukraina valitsuse nõusolekuta varjatult oma sõjavägede kohalolekut Krimmi poolsaarel. Kasutades oma sõdureid ja relvastades kohalikke võitlejaid, võttis Venemaa oma kontrolli alla valdava osa poolsaarel asuvatest sõjaväeobjektidest ja administratiivhoonetest.[11][12]
27. veebruaril hõivasid eraldusmärkideta relvastatud mehed, nn "rohelised mehikesed" (väidetavalt Moskva lähistel dislotseeruva Venemaa erivägede 45. üksiku luurerügemendi võitlejad[13]) mitmeid tähtsaid hooneid, sealhulgas Krimmi parlamendihoone. 28. veebruaril hõivati Simferopoli ja Sevastopoli lennujaam[14][15] ning hävitati telekommunikatsiooni- ja internetiside Krimmi ja ülejäänud Ukraina vahel. Eraldusmärkideta relvastatud meestest ümberpiiratud Krimmi seadusandjad valisid Krimmi ministrite nõukogu juhiks Venemaa kodaniku Sergei Aksjonovi.[16][17]
Kiiev süüdistas Venemaad oma siseasjadesse sekkumises, Venemaa lükkas süüdistused tagasi. Siis esitas Sergei Aksjonov Venemaale abipalve tulla Krimmi rahu tagama ning 1. märtsil andis Venemaa Riigiduuma president Vladimir Putinile nõusoleku sõjalise jõu kasutamiseks Ukraina territooriumil.
2. märtsil viis Ukraina oma armee lahinguvalmidusse[18] ja kuulutas välja osalise mobilisatsiooni[19][20]. Ukraina õhuruum suleti sõjalennukitele.[21] Ukraina Kaitseministeerium teatas, et Venemaa meedia väited, nagu alistuksid Krimmis baseeruvad Ukraina väeosad massiliselt, ei vasta tõele.
Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased nõudsid, et Venemaa lõpetaks tegevused Ukraina territooriumil ja kutsuks oma väed tagasi baasidesse. Protestiks Venemaa sissetungi vastu otsustasid Kanada, USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia, et ei osale juunis Venemaal Sotšis toimuma pidanud G8 tippkohtumisel.[22] USA hoiatas, et Venemaa vastu võidakse rakendada majanduslikke ja poliitilisi sanktsioone.[23]
Krimmi pärast on puhkenud rahvusvaheline kriis Venemaa ja Ukraina vahel, millesse on nüüdseks haaratud kogu rahvusvaheline kogukond: Euroopa Liit ja selle liikmesriigid, NATO ja selle liikmesriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega, ÜRO ja selle Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee, Euroopa Nõukogu ja selle Parlamentaarne Assamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Vaatlejate hinnangul on tegemist sügavaima kriisiga lääneriikide ja Venemaa suhetes pärast külma sõda. On tõmmatud paralleele Teise maailmasõja alguse, Talvesõja ja Baltimaade annekteerimisega.[viide?]
Sündmuste kulg
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Venemaa okupatsiooni algus Ukrainas
23. veebruar
[muuda | muuda lähteteksti]- 23. veebruaril toimus Simferopolis Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu hoone esisel väljakul erinevatel andmetel 5000 – 15 000 osavõtjaga Krimmitatari Rahva Medžlise korraldatud meeleavaldus Noman Çelebicihani hukkumise mälestuseks, millel avaldati toetust Ukraina uutele võimudele ning nõuti Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu laialiminemist ja ümbervalimist, Krimmi riigiametnike vastutusele võtmist separatismi eest ning Simferopoli keskväljakul oleva Lenini ausamba mahavõtmist. Simferopolist ja mujalt Krimmist pärit krimmitatarlaste kõrval avaldasid meelt Krimmi Euromaidani aktivistid ning jalgpallifännid. Lehvitati Euroopa Liidu, Ukraina ja krimmitatarlaste lippe ning kanti loosungeid krimmitatarlaste õiguste taastamise ja Euromaidani toetuseks. Skandeeriti: "Ukraina", "Слава Україні! Героям слава!", "Слава кримськотатарському народу!", "Банду геть!", "Millet, vatan, Meclis!" ("Rahvas, isamaa, Medžlis!"). Meeleavaldusest osavõtjad kiitsid heaks pöördumise Ukraina Ülemraada poole, milles nõuti Krimmi parlamendi kohest laialisaatmist ja ümbervalimist ning vastava seaduse vastuvõtmist krimmitatarlaste esindatuse tagamiseks selles, samuti Krimmi Autonoomse Vabariigi uue, krimmitatarlaste enesemääramisõigust Ukraina riigi koosseisus arvestava põhiseaduse vastuvõtmist. Üleukrainalise ühenduse Svoboda Krimmi aktivistid olid valmis Lenini ausamba kohe maha võtma, kuid Medžlise juht Refat Çubarov kuulutas, et annab võimudele 10 päeva samba mahavõtmiseks ja "mineviku muuseumi" viimiseks. 10 päeva pärast tulevat meeleavaldusele 50 000 – 70 000 inimest, kes pärivad võimudelt aru ning teevad enamuse tahte ausamba suhtes teoks.[24][25]
- Krimmi Autonoomse Vabariigi Ülemnõukogu hoone vahetus läheduses toimus samal ajal partei Vene Ühtsus korraldatud Venemaa-meelsete omakaitseüksuste värbamisüritus ja kogunemine Ülemnõukogu toetuseks, milles osales eri andmetel 600–2000 inimest. Lehvitati Venemaa lippe. Kahte miitingut lahutas kaks politseiahelikku. Aeg-ajalt murti neist läbi ning toimusid sõnelused ja kähmlused, kuid otsest kokkupõrget ei olnud. Ukraina-meelsed meeleavaldajad surusid Venemaa-meelseid vähehaaval väljakult ära.[24][25]
- Sevastopolis Nahhimovi väljakul Sevastopoli Linnanõukogu hoone lähedal toimus umbes 20 000 osavõtjaga Venemaa-meelne "rahva tahte miiting", millel avaldati meelt Ukraina uute võimude vastu. Protestijad lehvitasid Venemaa lippe, skandeerisid: "Venemaa, Venemaa, Venemaa" ja "Putin on meie president!". Protestijad üritasid vahetada Ukraina lippu linnavalitsuse hoonel Venemaa lipu vastu, aga see katse ebaõnnestus[viide?]. Sevastopoli Linna Riikliku Administratsiooni pea Volodõmõr Jatsuba üritas protestijad hajutada, kuid teda süüdistati riigireetmises[viide?]. Miiting avaldas Jatsubale umbusaldust ning valis tema asemele Sevastopoli ärimehe, Venemaa kodaniku Aleksei Tšalõi. Hääletustel otsustati luua omakaitseüksused, allutada miilits uutele linnavõimudele ning lõpetada Ukrainale maksude maksmine.[26][27][28][29]
24. veebruar
[muuda | muuda lähteteksti]- Kui Krimmi peaminister Anatoli Mogiljov teatas 24. veebruaril, et regiooni juhtkond kiidab heaks kõik Kiievi parlamendis vastu võetud seadused, ilmusid Sevastopoli administratiivhoonete juurde protestijad, kes nõudsid, et linnapeaks peab saama venelane ja heiskasid linnavalitsuse hoonele Venemaa lipu. Inimesi kutsuti üles liituma "omakaitseüksustega" ja hoiatati, et "sini-pruun "eurokatk" koputab uksele".
- 24. veebruaril valiti Sevastopoli linnapeaks Venemaa kodanik Aleksei Tšalõi. See oli vastuoluline samm, sest Sevastopolil pole tegelikult linnapead: Sevastopoli linnapea ülesandeid täidab tegelikult linna administratsiooni esimees, kelle määrab Ukraina president. Tuhatkond protestijat linnavalitsuse hoone ees skandeerisid: "Vene linnale Vene linnapea!". Kui levisid kuulujutud, et Ukraina julgeolekutöötajad võivad Aleksei Tšalõi arreteerida, kuulutas linna politseiülem Aleksandr Kontšarov, et tema töötajad "keskvalitsuse kuritegelikke käske ei täida", andes sellega mõista, et linna politseinikud on Venemaa-meelsete poolel.
25. veebruar
[muuda | muuda lähteteksti]- 25. veebruaril blokeeriti Krimmi parlamendihoone ja nõuti Krimmile iseseisvusreferendumit.
26. veebruar
[muuda | muuda lähteteksti]- 26. veebruaril kogunesid tuhanded tatarlased ja Ukraina-meelsed protestijad Krimmi Ülemnõukogu juurde Simferopolis, kus sattusid kokku umbes 700 Venemaa-meelse protestijaga. Krimmi Ülemnõukogu esimees Vladimir Konstantinov teatas, et Krimmi parlament ei kavatse arutada Ukrainast eraldumist. Keegi Venemaa-meelne protestija teatas, et ei taha elada riigis "mida juhivad Lääne-Ukraina fašištid, kes tahavad hävitada vene keele ja kultuuri".[30] Üks krimmitatarlane ütles, et "nad ei oota Venemaalt midagi head ja et Ukraina ja Krimmi rahvuslastel on üks ja sama vaenlane: Venemaa". Kui Venemaa-meelsete ja Kiievi pooldajate vahel puhkesid kokkupõrked, suri üks inimene infarkti ja üks tallati surnuks.[31] Tatarlased moodustasid omakaitseüksused ja kutsusid aktiviste üles nendega liituma, et vältida provokatsioone ja kaitsta kirikuid, mošeesid, sünagooge ja teisi tähtsaid paiku. Öö tulekuga olid tatarlased lahkunud, samas kui Sevastopolist saabunud abijõududega oli Venemaa-meelsete protestijate arv kasvanud 5000-ni.
27.–28. veebruar
[muuda | muuda lähteteksti]
- 28. veebruaril teavitas Ukraina presidendi alaline esindaja Krimmis Sergi Kunitsõn ajakirjanikke 13 Venemaa Föderatsioonile kuuluva sõjaväetranspordilennuki IL-76 maandumisest Gvardiiske sõjalennuväljale.[32] Iga niisugune lennuk võib pardale võtta umbes 225 inimest või kuni 45 tonni lasti või kuni 3 soomukit.[33]
3. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- 3. märtsil esitas Venemaa Ukraina vägedele Krimmis ultimaatumi alistuda hiljemalt 4. märtsi hommikul kella 5:00-ks.[34][35][36][37][38] Tähtaja möödudes rünnakut siiski ei toimunud. 15. märtsil kanalil BBC World News näidatud videosalvestistel võis muuhulgas näha nii baaside kaitsjaid kui ka baaside ette kaitsjate perekondadest moodustatud inimkilpi.
7. märts
[muuda | muuda lähteteksti]
- Suveräänse Ukraina riigi koosseisus oleva Krimmi poolsaare de facto okupeerimine Venemaa Föderatsiooni relvajõudude poolt jõudis suurema osa maailma riikide teadvusse. Kartus idapoolsete, valdavalt venekeelse elanikkonnaga asustatud Ukraina alade võimaliku annekteerimise pärast ei olnud vähenenud, sealhulgas ka Ukraina keskvõimule lojaalse vene keelt kõneleva elanikkonna seas.[39][40]
11. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Krimmi parlament võttis vastu deklaratsiooni Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli iseseisvumisest Ukrainast – veel enne 16. märtsil väljakuulutatud referendumit.[41][42]
- Võeti üle Bahtšisarai õhukaitsebaas.[41]
13. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Taasasutati Ukraina Rahvuskaart, mille esimeseks ülemaks sai kindralleitnant Stepan Poltorak.
14. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- USA välisministri John Kerry ja Venemaa Föderatsiooni välisministri Sergei Lavrovi kuus tundi kestnud kohtumine Londonis ei andnud positiivseid tulemusi.[43]
15. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Rahumarss Moskvas Venemaa sekkumise vastu Ukrainas, millest võttis erinevatel hinnangutel osa kuni 50 000 inimest. Meeleavaldusest osavõtjad kandsid Ukraina lippe ja loosungeid "Krimmi okupeerimine – häbi Venemaale!", "Meie ja teie vabaduse eest!", "Käed eemale Ukrainast!". Rahumarss lõppes miitinguga Sahharovi prospektil. Samal ajal toimus Moskvas ka teine, poolsõjaväeline ja lavastatud marss Venemaa võimude tegevuse toetuseks. Selles osales umbes 10 000 CB pagunitega punastesse jakkidesse riietatud meest ja kremlimeelsete noorteorganisatsioonide liiget, kes kandsid või skandeerisid loosungeid: "Usume Putinisse!", "Krimm on vene maa!", "Venemaa, Putin, Krimm!".[44][45]
16. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Krimmi referendum.[46] Hääletamispäeval käis Lenini väljakul Simferopolis päev läbi kontsertmaraton, millest võtsid osa Venemaa estraaditähed.[47] Referendumil küsiti: 1) Kas te pooldate Krimmi taasühendamist Venemaaga Venemaa Föderatsiooni subjekti õigustes? 2) Kas te pooldate Krimmi Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse kehtivuse taastamist ja Krimmi staatust Ukraina osana? 1992. aasta põhiseadus andis Krimmi parlamendile suuremad õigused, kaasaarvatud õiguse iseseisvalt teiste riikidega suhteid sisse seada. Etteantud valikud ei sisaldanud paraku status quo säilitamist. Paljud Lääne ja Ukraina meediavaatlejad on leidnud, et mõlemad valikud oleksid viinud de facto eraldumiseni Ukrainast.[48][49] Krimmitatari Rahva Medžlis kutsus üles referendumit boikoteerima.[50]
Ametliku versiooni kohaselt hääletas 93% referendumist osavõtnutest hääletas Krimmi taasühendamise poolt Venemaaga.[51]
Venemaa Presidendi juures asuva inimõiguste nõukogu (Council for Civil Society and Human Rights[52]) avalduse kohaselt osales referendumil 30% Krimmi elanikest, kellest pooled olid Venemaaga ühinemise poolt. Kokku pooldas ühinemist Venemaaga 22,5% kogu Krimmi elanikkonnast.[53]
Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Kanada, Jaapan ja paljud teised riigid eesotsas Ukrainaga on pidanud referendumit põhiseadusevastaseks ja seega ebaseaduslikuks. - ÜRO Julgeolekunõukogus kukkus resolutsiooni vastuvõtmine referendumi kehtetuks kuulutamiseks läbi, kuna julgeolekunõukogu alalise liikmena kasutas Venemaa talle kuuluvat vetoõigust. Kolmteist liiget viieteistkümnest hääletasid resolutsiooni poolt, Hiina hoidus hääletamast.[54]
- Krimmi valitsusjuht Sergei Aksjonov ütles pärast referendumit joovastunud rahvahulgale Lenini väljakul Simferopolis, et Krimm "naaseb koju".[55]
- Ukraina ja Venemaa kaitseministrid leppisid kokku vaherahu kehtestamises Krimmis kuni 21. märtsini.[56]
- Paljudes Euroopa maades, sealhulgas Eestis, toimusid protestiaktsioonid Venemaa sõjalise sekkumise vastu Ukrainas. Toetuskontsert Tallinnas tõi Vabaduse väljakule tuhandeid inimesi.[57]
17. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Kasahstan ja Kõrgõzstan, niisamuti Armeenia president tunnistasid Krimmi referendumi Krimmi Autonoomse Vabariigi elanikkonna vabaks tahteavalduseks.[58][59][60] Referendumi tulemusi tunnustasid ka Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh.[61][62][63]
- Vaatamata rahvusvahelisele vastuseisule kuulutas Krimmi parlament 17. märtsil välja iseseisva Krimmi Vabariigi ja palus selle vastuvõtmist Venemaa Föderatsiooni koosseisu.[64][65][66]
- Venemaa president allkirjastas seaduse, millega tunnustatakse Krimmi "suveräänse ja iseseisva riigina".[67]
- Krimmi Belogorski piirkonnast leiti piinamisjälgedega ja käeraudades krimmitatarlase Reşat Ametovi surnukeha. Mees oli jäänud kadunuks teel mobilisatsioonipunkti 3. märtsil.[68]
18. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Krimmi liitmine Venemaaga
- Hommikul teavitas Venemaa president Vladimir Putin Föderatsiooninõukogu, Riigiduumat ja Venemaa Föderatsiooni Valitsust Krimmi ja Sevastopoli ettepanekust nad Venemaa koosseisu vastu võtta ja uute föderatsioonisubjektide moodustamisest.[69]
- Toimus rünnak Simferopoli lennuväljal dislotseerunud Ukraina sõjaväeüksuse vastu, nõndanimetatud Simferopoli intsident, mille käigus tulistati surnuks kaks inimest: valvepostil olnud Ukraina lipnik (Сергій Вікторович Кокурін) ja nn Krimmi omakaitse liige. Need olid 2014. aasta Krimmi kriisi esimesed ohvrid.[70][71]
- Päeval esines Venemaa president Vladimir Putin Kremlis Riigiduuma saadikute, Föderatsiooninõukogu liikmete, Venemaa regioonide juhtide ja ühiskonnaesindajate ees kõnega, milles ta põhjendas ja õigustas Krimmi ja Sevastopoli taasühendamist Venemaaga.[72][73]Kõnet katkestasid korduvad tormilised kiiduavaldused.[74]
- Seejärel kirjutasid Venemaa president Vladimir Putin, Krimmi valitsusjuht Sergei Aksjonov, Krimmi parlamendi spiiker Vladimir Konstantinov ja Sevastopoli linnapea Aleksei Tšalõi alla lepingule Krimmi ja Sevastopoli lülitamisest Venemaa koosseisu uute föderatsioonisubjektidena (vabariigi ja keskalluvusega linnana).
- Õhtul korraldatud miitingul Punasel väljakul esines Venemaa president lühikese kõnega, öeldes muuseas: "Pärast rasket, kestvat ja kurnavat seilamist naasevad Krimm ja Sevastopol kodusadamasse, koduranda, alalisse peatuskohta, Venemaale!"[75]
20. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Venemaa Riigiduuma ratifitseeris lepingu Venemaa Föderatsiooni ja Krimmi Vabariigi vahel Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus. Ratifitseerimisseaduse poolt hääletas 443 saadikut, vastu oli 1.[76] Riigiduuma võttis ka vastu föderaalse konstitutsiooniseaduse Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide – Krimmi Vabariigi ja keskalluvusega linna Sevastopoli – moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus.[77]
21. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- Venemaa president Vladimir Putin kirjutas pidulikul tseremoonial[78] Kremlis alla föderaalsele konstitutsiooniseadusele Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide – Krimmi Vabariigi ja keskalluvusega linna Sevastopoli – moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus ning Venemaa Föderatsiooni ja Krimmi Vabariigi vahel sõlmitud lepingu Krimmi Vabariigi vastuvõtmisest Venemaa Föderatsiooni ja uute subjektide moodustamisest Venemaa Föderatsiooni koosseisus föderaalsele ratifitseerimisseadusele.[79]
27. märts
[muuda | muuda lähteteksti]- ÜRO peaassamblee kiitis heaks resolutsiooni, milles kuulutati Krimmi referendum õigustühiseks ning ei tunnustatud poolsaare annekteerimist Venemaa poolt. Mittesiduva resolutsiooni poolt hääletas 193 riigist koosneval peaassambleel 100 riiki, 11 oli vastu, 58 jäi erapooletuks, 24 jättis hääletamata. Resolutsiooni vastu hääletasid: Armeenia, Valgevene, Boliivia, Kuuba, Põhja-Korea, Venemaa, Nicaragua, Sudaan, Süüria, Venezuela ja Zimbabwe. Iisrael, Iraan, Serbia ja mitmed endised Kesk-Aasia nõukogude liiduvabariigid, nagu Tadžikistan ja Kõrgõzstan ei võtnud hääletamisest osa.[80][81]
2. aprill
[muuda | muuda lähteteksti]Krimm ja Sevastopol liideti Vladimir Putini dekreediga Venemaa Lõuna sõjaväeringkonna koosseisu.[82]
17. aprill
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa president Vladimir Putin möönis Venemaa televisiooni otsesaates "Vladimir Putini otseliin" Venemaa sõjajõudude aktiivset osalemist Krimmi sündmustes. Putin tunnistas, et Krimmi omakaitseüksuste selja taga tegutsesid "korrektselt, kuid otsustavalt ja professionaalselt" Venemaa sõjaväelased, et võimaldada referendumit poolsaarel vabalt läbi viia ning takistada relvade kasutamist tsiviilelanikkonna vastu. Esmakordselt võtsid sellest videosillast osa annekteeritud Krimmi ja Sevastopoli elanikud.[83][84][85]
9. mai
[muuda | muuda lähteteksti]Vladimir Putin külastas Sevastopolit.[86]
Rahvusvaheline vastukaja
[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvahelised organisatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]- NATO – NATO kogunes 2. märtsil erakorralisele istungile ja NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen ütles enne istungit, et "see, mida Venemaa praegu Ukrainas teeb, rikub ÜRO harta põhimõtteid ja ohustab Euroopa julgeolekut ja rahu"[88].
- OSCE – OSCE eesistujariigi Šveitsi välisminister Didier Burkhalter kutsus "kõiki osapooli üles vastutustundlikkusele, vaoshoitusele ja äärmisele ettevaatusele selles ohtlikkus olukorras ning rakendama kõiki meetmeid vältimaks pingete kogunemist ja vägivalda" [89]
Riiklikud reaktsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]
Valgevene – välisministeerium väljendas muret Ukraina sündmuste üle.
Kanada – peaminister Stephen Harper teatas, et Kanada diplomaadid kutsuti Venemaalt tagasi ja G8 tippkohtumisel osaleda ei kavatseta.[90]
Eesti – välisminister Urmas Paet nimetas pingelist olukorda Krimmis murettekitavaks ning ütles, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit, Euroopa Nõukogu ja OSCE peavad saatma viivitamatult Krimmi oma vaatlejad.[91]
Soome – välisminister Erkki Tuomioja ütles, et Venemaa on alustanud Krimmi sõjalist ülevõtmist ning rikub sellega mitmeid rahvusvahelisi seadusi ja kokkuleppeid.
Gruusia – välisminister Giorgi Margvelašvili kutsus rahvusvahelist kogukonda "mitte lubama Euroopasse uut konflikti ja kasutama kõiki võimalikke vahendeid, et tagada Ukraina terviklikkus ja iseseisvus".
Itaalia – peaminister Matteo Renzi nimetas Krimmis toimuvat vastuvõetamatuks. Renzi avaldas lootust rahumeelsele lahendusele.
Leedu – välisministeerium kutsus oma suursaadiku koju, et toimuvat arutada. Peale selle kutsus Välisministeerium vaibale Vene suursaadiku[92].
Läti – president, parlamendi spiiker, peaminister ja välisminister teatasid ühisavalduses, et "Läti toetab Ukraina terviklikkust ja kõik katsed tükeldada Ukraina ühiskonda ja tekitada küsitavusi Ukraina territoriaalses terviklikkuses, tuleb karmimail viisil hukka mõista."
Poola – välisminister Radosław Sikorski hoiatas, et niimoodi algavad piirkondlikud konfliktid ja lisas, et "see on väga ohtlik mäng"[93]. Poola president Bronisław Komorowski teatas 1. märtsi hommikul, et nõuab Venemaa vägede Ukrainasse sissetungimise tõttu konsultatsioone NATO asutamisleppe artikkel 4 alusel.[94] NATO asutamislepingu artikkel 4 ütleb, et NATO liikmed konsulteerivad üksteisega, kui neist ühe arvates on ohus mis tahes osapoole territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek.
Suurbritannia – välisminister William Hague väljendas sügavat muret seoses pingete tõusu ja Vene Riigiduuma otsusega lubada sõjaväe kasutamist Ukraina territooriumil. Hague ütles, et Suurbritannia käsitleb seda agressioonina Ukraina vastu.
USA – kaitseminister Chuck Hagel kutsus Venemaad üles hoiduma igasugusest tegevusest Ukraina vastu, mida võidaks valesti tõlgendada.[95] USA riigisekretär John Kerry ütles, et „riigi jaoks, kes on nii tihti sõna võtnud välisriikide sekkumise vastu Liibüas, Süürias ja mujal, oleks tähtis nendele hoiatustele tähelepanu pöörata, kui nad mõtlevad valikute üle Ukraina suveräänses riigis“.[96] USA Kaitseministeerium saatis Šiauliai lennubaasi kuus F-15 hävitajat ja rohkem kui kahekordistas Baltikumis õhuturvet teostavate USA hävitajate arvu.[97]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Dmitri Trenin (4. märts 2014). "Welcome to Cold War II". Foreign Policy. Graham Holdings. Vaadatud 4. veebruaril 2015.
- ↑ Simon Tisdall (19. november 2014). "The new cold war: are we going back to the bad old days?". The Guardian. Guardian News and Media Limited. Vaadatud 4. veebruaril 2015.
- ↑ Laudicina, Paul (15. mai 2014). "Ukraine: Cold War Redux Or New Global Challenge?". Forbes. Vaadatud 9. jaanuaril 2015.
- ↑ Eve Conant (12. september 2014). "Is the Cold War Back?". National Geographic. National Geographic Society. Vaadatud 4. veebruaril 2015.
- ↑ Ivan Katchanovski (2015). "Crimea: People and Territory before and after Annexation". Kogumikus Ukraine and Russia: People, Politics, Propaganda and Perspectives. Toimetajad Agnieszka Pikulicka-Wilczewska ja Richard Sakwa. E-international Relations: Bristol, 2015. Lk 81–82
- ↑ Katchanovski 2015, lk 82
- ↑ Katchanovski 2015, lk 82–84
- ↑ Katchanovski 2015, lk 84–85
- ↑ Damien McElroy (23. veebruar 2014). "Ukraine revolution: live – Ukraine's president has disappeared as world awakes to the aftermath of a revolution". The Daily Telegraph.
- ↑ "Ukraine conflict: Tymoshenko speech ends historic day of revolution". BBC News. 22. veebruar 2014.
Neil Buckley and Roman Olearchyk (22. veebruar 2014). "Yanukovich toppled in new Ukrainian revolution". Financial Times. - ↑ Crimea – from playground to battleground, opendemocracy.net, 27 February 2014.
- ↑ Keating, Joshua (1. märts 2014). "Crimean Foreshadowing". Slate. Vaadatud 15. märts 2014.
- ↑ Pulkki, Artto (03.03.2014). "Crimea Invaded By High Readiness Forces Of The Russian Federation". Suomen Sotilas. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.03.2015.
- ↑ About 50 armed men in military uniform seize Simferopol Airport in early hours of Friday, Interfax-Ukraine (28 February 2014).
- ↑ Armed people took under control airports in Crimea. Ukrinform. 28 February 2014.
- ↑ Новым премьером Крыма избран лидер "Русского единства" Сергей Аксенов zn.ua (vaadatud 26.03.2014)
- ↑ Krimmi separatistide juht sai Venemaa kodakondsuse juba 2003. aastal. Seda tõendab Venemaa presidendi ukaas nr 18 "Venemaa Föderatsiooni kodakondsusesse vastuvõtmisest" 10. jaanuarist 2003. Dokument on vabalt kättesaadav Venemaa Föderatsiooni juriidilises andmebaasis jurbase.ru Аксенов стал гражданином России еще в 2003 году 112.ua (vaadatud 26.03.2014)
- ↑ Ukraina armee viidi lahinguvalmidusse Postimees, 1. märts 2014.
- ↑ Ukraina kuulutas välja mobilisatsiooni Postimees, 2. märts 2014.
- ↑ Ukraine mobilizes troops after Russia's 'declaration of war', edition.cnn.com, 2. märts 2014
- ↑ Ukraina presidendi kt korraldusel suleti õhuruum sõjalennukite jaoks, Postimees, 2. märts 2014
- ↑ Suurbritannia otsustas Sotši eelkõnelustelt lahkuda Postimees, 2. märts 2014.
- ↑ Obama ja Putin pidasid 90-minutilise erimeelsusi täis vestluse, Obama hoiatas Venemaad sanktsioonidega Delfi, 2. märts 2014.
- ↑ 24,0 24,1 У Криму вимагають розпуску парламенту автономії і знесення пам’ятника Леніну, radiosvoboda.org, 23. veebruar 2014
- ↑ 25,0 25,1 Crimean Tatars, pro-Russia supporters approach Crimean parliament building, interfax.com.ua, 26. veebruar 2004
- ↑ Howard Amos. Ukraine crisis fuels secession calls in pro-Russian south, theguardian.com, 23. veebruar 2014
- ↑ Rosja przygotowuje się do zbrojnej interwencji na Ukrainie? blogi.newsweek.pl (sisaldab meeleavalduse videot)
- ↑ У Севастополі загони самооборони формуватиме "Руський блок", під містом – протитанкові "їжаки" www.pravda.com.ua
- ↑ В Севастополе снова поднимают восстание comments.ua
- ↑ Globe in Ukraine: Russian-backed fighters restrict access to Crimean city
- ↑ Two die in rallies outside Crimean parliament, says ex-head of Mejlis
- ↑ 13 самолетов с российскими десантниками прибыли в Крым – Куницын www.unian.net (vaadatud 2.04.2014)
- ↑ Information on developments in the Autonomous Republic of Crimea
- ↑ Russia 'demands surrender' of Ukraine's Crimea forces BBC
- ↑ Interfax-Ukraine news reports that Russian military issues ultimatums to Ukraine (March 3 live updates)
- ↑ Ukraine crisis live: 'Russia issues ultimatum to Ukrainian forces – surrender or we attack' The Telegraph
- ↑ Russia reportedly gives Ukraine's forces deadline to surrender in disputed Crimea region
- ↑ Ukraine crisis: What next for both sides? BBC
- ↑ Toetudes erinevalt meelestatud massiteabevahendite andmetele.
- ↑ "Russia Warns It Is Ready To Place Eastern Ukraine 'Under Its Protection'". Business Insider. Reuters. 14. märts 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2014. Vaadatud 15. märts 2014.
- ↑ 41,0 41,1 http://www.rte.ie/news/2014/0311/601408-ukraine/ Yanukovych denounces Ukrainian elections as 'illegitimate'
- ↑ "Crimea parliament declares independence from Ukraine ahead of referendum — RT News". rt.com. Vaadatud 11.03.2014.
- ↑ No progress in US-Russian talks on Ukraine www.rte.ie (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ "Марш мира" в Москве собрал десятки тысяч участников (sisaldab fotosid) www.bbc.co.uk (vaadatud 25.03.2014)
- ↑ Galerii: Moskvas protestiti sõja vastu www.postimees.ee (vaadatud 25.03.2014)
- ↑ Teruglezen: Feest op de Krim na eerste uitslagen referendum www.volkskrant.nl (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ Предварительные результаты незаконного референдума в Крыму объявят через 2,5 часа ru.tsn.ua (vaadatud 28.03.2014)
- ↑ 2 Choices in Crimea Referendum, but Neither Is ‘No’ www.nytimes.com (vaadatud 28.03.2014)
- ↑ Crimeans vote peacefully in referendum, but have little choice www.telegraph.co.uk (vaadatud 28.03.2014)
- ↑ Mejlis to boycott Crimean referendum www.ukrinform.ua (vaadatud 28.03.2014)
- ↑ Экзит-полл насчитал в Крыму 93% желающих "воссоединиться с Россией" ru.tsn.ua (vaadatud 28.03.2014)
- ↑ President of Russia, inglise keeles, vaadatud 30.06.2014.
- ↑ Gregory, Paul Roderick (5. mai 2014). "Putin's 'Human Rights Council' Accidentally Posts Real Crimean Election Results". www.forbes.com. Forbes. Vaadatud 30. juuni 2014.
- ↑ Ukraine crisis: Russia isolated in UN Crimea vote www.bbc.com (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ Crimea 'going home', leader says after vote to join Russia www.rte.ie (vaadatud 2.04.2014)
- ↑ Otsi tekstist: Kiev and Moscow had declared a truce until 21 March RTÉ (vaadatud 2.04.2014)
- ↑ FOTOD ja VIDEOD: Toetuskontsert "Ukrainale" tõi Vabaduse väljakule tuhanded inimesed www.delfi.ee (vaadatud 25.03.2014)
- ↑ Казахстан признал результаты крымского референдума www.peacekeeper.ru (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Statement of the Ministry of Foreign Affairs of the Kyrgyz Republic on situation in Ukraine and Crimea www.mfa.kg (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Армения признаёт проведенный в Крыму псевдореферендум rus.newsru.ua (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Sokhumi, Tskhinvali Recognize Crimea Vote www.civil.ge (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Заявления о непризнании воли народа Крыма можно считать признанием плебисцита – посол Южной Осетии в РФ www.regnum.ru (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Karabakh Foreign Ministry Issues Statement on Crimea asbarez.com (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Crimean parliament formally applies to join Russia www.bbc.com (vaadatud 31.03 2014)
- ↑ Crimea Applies to Join Russia www.voanews.com (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ Krimmi Vabariigi iseseisvust tunnustas ainult Venemaa; iseseisvuse väljakuulutamist aga toetasid Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahh. Krimmi Vabariigi iseseisvus kuulutati välja selleks, et lihtsustada Krimmi liitmist Venemaaga Venemaa Föderatsiooni seaduste järgi. (Vt Крым определился, каким способом войдет в Россию) www.vedomosti.ru (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Russia's Vladimir Putin recognises Crimea as nation www.bbc.com (vaadatud 1.04.2014)
- ↑ Погибший крымский татарин шел в военкомат, захваченный "дружинниками" society.lb.ua
- ↑ Путин хочет подписать договор о присоединении Крыма к РФ www.bbc.co.uk/russian (vaadatud 20.03.2014)
- ↑ During the storm of the 13th photogrammetric center of the Main Administration operational support to the Armed Forces of Ukraine in Simferopol, on the post died ensign Serhiy Viktorovych Kokurin. Ministry of Defense of Ukraine. March 20, 2014.
- ↑ Fatal incident in Simferopol 'provocation' – Russia's ambassador to NATO voiceofrussia.com (vaadatud 2.04.2014)
- ↑ Обращение Президента Российской Федерации (sisaldab kõne videosalvestist) www.kremlin.ru (vaadatud 20.03.2014)
- ↑ Владимир Путин выступил перед Федеральным Собранием (sisaldab kõne videosalvestist) www.ekburg.ru (vaadatud 20.03.2014)
- ↑ Отобрав Крым, Путин сорвал маску и показал истинное лицо диктатора ru.tsn.ua (vaadatud 26.03.2014)
- ↑ Митинг «Мы вместе!» в поддержку принятия Крыма в состав Российской Федерации (sisaldab videosalvestist) www.kremlin.ru (vaadatud 22.03.2014)
- ↑ Госдума ратифицировала договор о присоединении Крыма и Севастополя lenta.ru (vaadatud 20.03.2014)
- ↑ Дополнительное пленарное заседание Госдумы 20 марта www.duma.gov.ru (vaadatud 20.03.2014)
- ↑ Церемония подписания законов о принятии Крыма и Севастополя в состав России (sisaldab videosalvestist) www.kremlin.ru (vaadatud 22.03.2014)
- ↑ Подписаны законы о принятии Крыма и Севастополя в состав России www.kremlin.ru (vaadatud 22.03.2014)
- ↑ ÜRO peaassamblee kuulutas Krimmi referendumi õigustühiseks ega tunnustanud annekteerimist www.delfi.ee (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ U.N. General Assembly declares Crimea secession vote invalid www.reuters.com (vaadatud 31.03.2014)
- ↑ Crimea, Sevastopol incorporated into Russia’s Southern Military District ITAR-TASS
- ↑ Путин: в Крыму действовали российские военные www.svoboda.org, 17.04.2014.
- ↑ Putin’s remarks raise fears of future moves against Ukraine The Washington Post, April 17, 2014.
- ↑ "President of Russia". eng.kremlin.ru. 01.06.2010. Vaadatud 20.04.2014.
- ↑ Ukraine crisis: Vladimir Putin visits annexed Crimea BBC World News
- ↑ Juhul kui ametlikku seisukohta võis lahterdada enam kui ühte kategooriasse, on märgitud ära "tugevaim" seisukoht. Allikad on kirjas faili kirjelduse lehel Commonsis.
- ↑ NATO peasekretär: Venemaa tegevus ohustab Euroopa julgeolekut, Postimees, 2. märts 2014
- ↑ OSCE väljendas muret seoses arengutega Krimmis[alaline kõdulink], Delfi, 27. veebruar 2014
- ↑ Kanada, USA ja Suurbritannia kutsusid oma saadikud Venemaalt tagasi, ERR, 2. märts 2014
- ↑ Paet: Krimmi tuleb saata rahvusvahelised vaatlejad, Postimees, 1. märts 2014
- ↑ Leedu kutsus Krimmi asjus vaibale Vene suursaadiku Vilniuses, Delfi, 28. veebruar 2014
- ↑ Poola: Krimmis toimuv on "väga ohtlik mäng"[alaline kõdulink], Delfi, 27. veebruar 2014
- ↑ Poola nõuab Ukraina olukorra tõttu Põhja-Atlandi pakti neljanda artikli käivitamist, Delfi, 2. märts 2014
- ↑ USA kaitseminister kutsus Venemaad hoiduma tegevusest, mida võiks valesti tõlgendada[alaline kõdulink], Delfi, 27. veebruar 2014
- ↑ USA:Venemaa sõjaline sekkumine Ukrainas oleks ränk viga, Delfi, 27. veebruar 2014
- ↑ "Pentagon saadab Baltikumi täiendavalt kuus hävitajat". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. märts 2014. Vaadatud 18. märtsil 2014.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: 2014. aasta Krimmi kriis |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: 2014. aasta Krimmi anneksioon |
- 30. Oct. 2003, By Pavel Felgenhauer, From Tuzla to 'Great Russia', The Moscow Times
- Teave Krimmi sündmuste kohta Ukraina Ameerika Ühendriikide saatkonna kodulehel.
- Online Property Exchange Could Help Solve Crimean Crisis Forbes (Inglise keeles, sisaldab kaarti ja asjakohast teemaarendust)
- Timeline: Political crisis in Ukraine and Russia's occupation of Crimea reuters.com
- Вторжение России в Украину: хроника за 14–20 марта news.liga.net
- 14. aprill 2014, Hardo Aasmäe, Miks Vene vägi tammub Ukraina piiril?, õhtuleht.ee
- 19. detsember 2014, Lauri Laugen, Sevastopoli "parlamendi spiiker": valmistasime Krimmi Venemaaga ühendamist ette juba 2004. ja 2008. aastal, delfi.ee
- Russia & Me: Former Post-Soviet Leaders' Views On Crimea's Annexation (video 11:21), Vabadusraadio, 26. veebruar 2016 (vene keeles, ingliskeelsed subtiitrid)
- "Недостаточно просто взять все и "залить баблом": три года после аннексии Крыма, BBC venekeelne teenistus, 17. märts 2017
- Narratiiviröntgen: Krimm on põline vene ala? Propastop 28.06.2023
- Eesti Päevaleht AJALUGU | Julgeolekueksperdid: Janukovõtš istus veel oma residentsis, kui Krimmi juba hõivati Julia Kazdobina, Jakob Hedenskog, Andreas Umland 8. IV 2024 epl.delfi.ee